Head uut aastat!

Blogilugejad, head uut 2012. aastat!

Väidetavalt saab see olema viimane ja väidetavalt on see spekulatsioon. Tegelt peakski igat aastat võtma kui viimast ja nautima igat hetke.

Meil hakkas laupäeval viimane nädal Margaret Riveris ja täna hakkas (praeguseks) viimane nädal Lääne Austraalias. Järgmise pizza teisipäeva teeme juba Põhjaterritooriumil Jokoga. Väidetavalt peaks ta selleks ajaks tulema merelt tagasi, ise ei ole temaga kontakti saanud.

Kuna eile oli ametlik puhkepäev, siis oli 2012 aasta esimene tööpäev täna. Tööks oli jälle meile tuttav wirelift. Supervisor (inimene, kes juhib meie meeskonda) oli ka pettunud, sest see töö peaks istandustes juba tehtud olema. Kuna taimed on juba hoogsalt kasvanud, siis on meie töö suhteliselt vaevarikas, aga eeldatavasti on meie palk tunnitasu alusel. Vist peaks seda tööd veel mõned päevad olema ja pääseme alles reedel sellest tööst, kui veab. Ebaõnne korral oleme sunnitud seda tööd tegema terve nädala. Õnneks on hetkel ilmad tööinimest soosivad. Päike on hõreda pilve taga ja pole väga hullu. Ilmateadet ei ole jälginud, et osata öelda, kuidas ülejäänud nädal kulgeb.

Head uut aastat!

Aastavahetuse veetis Anty Perthis ja mina Surfpointis. Pertis külastas Ta mitut ööklubi ja nuusutas linnaõhku. Tagasi Gnarabupi saabudes oli tal õhtusel ajal külm. Aastavahetusel sadas meil veits peenikest vihma. Enamik aega veetsime oma hostelis. Asiaadid tegid omale ühise istumise ja meisterdasid sööki. Miski paneeritud kana oli väga maitsev. Ma suhtlesin sellel õhtul enamuse ajast eestlastega. Kuid kuna lisaks oli juures ka teisi rahvuseid, siis suhtlemine toimus inglisekeeles. Aastanumbri vahetumise hetkeks läksime rannale. Seal loeti sekundeid ja sooviti head uut aastat. Ei ühtegi raketti ega säravat küünalt. Uue aasta esimestel minutitel hüppasime 2 sakslase ja jaapanlasega ookeani. Kusagilt tuli idee ja mind lihtsalt tõmmati kaasa. Vana hea eesti traditsioon: alkohol+ujumine (lapsed, ärge seda kodus proovige).

Enne uue aasta algust sain lõpule ka Austraalia reisi alguses soetatud raamatuga: Aitab Naljast Legend Dan Põldroosist. Väga hea raamat. Algus, tema kooli- ja lapsepõlvest ning lõpp kus räägiti tema teatrivälisest elust ning ellusuhtumisest olid väga head. Vahepealne osa, mis kirjeldas Tema teatritükke, ei olnud minule niiväga huvitavad, sest puudus kokkupuude nende ülesastumistega. Väga üllatas, et Ta on kirjutanud monotüki, enda tähelepanekutest ümbritsevast elust. Kahjuks ei saanud Ta seda etendada. Praegu võiks Jan Uuspõld seda teha, aga vist ikkagi veidikene liiga vara. Igatahes sain selle raamatuga ühelepoole eelmise aastanumbris ja kuna minul ei ole selle raamatuga praegu enam midagi teha ning kohvrisse tuleb ruumi juurde tekitada, siis oli väga hea see raamat sokutada Eesti tüdrukutele. Kirjutasin oma nime ja kuupäeva sisse. Loodan, et see raamat jääb Austraaliasse ringlema ja seda saavad paljud eestlased lugeda, Dani raamat on seda väärt.

Kui uusim aasta oli kohal, tuli järgmisel hommikul kohustuslikult vaadata ära “Tujurikkuja”  viimane osa. Kui olin ise need ära vaadanud, siis näitasin neid ka Eesti tydrukutele. Kuna nad ei ärganud ühel ajal, siis näitasin neid sketše 3 korda. Neid nägid ka väljamaalased. Loomulikult kõikidest nendest ei saanud nad aru. Uusimatest näitasin neile Ansip vs. Halonen ja K.I.T.T. Vanematest näitasin “Snaiper” “Kass” “Koomapalat” “Eesti otsib neonatsi” (Sakslased old üllatunud, et selline asi rahvus kanalil lubatud) “Küüditamine” “purjus ujumine” “Klass” “wolverine” ehk kõik, millel olid ingliskeelsed tiitrid. Igatahes olid sakslased üllatunud nende sketšide kvaliteedis, kõik need näoilmed ja professionaalne näitlemine ning eriefektid koos filmiliku kaadriga. Et see Ansip ja Halonen oli nagu lõik mingist hollywoodi filmist. Tagasiside oli positiivne, eriti šhotlaste poolt. Ühele shotlasele andsin nimekirja ka uusimatest Eesti filmidest. Klass, Soovide puu, Mina olin siin, Lotte, Sügisball. Ta lubas neid filme vaadata. 

Loovalik on teiselt viimase aja lemmikult: Lana Del Rey