Kokkuvõtteks

Kokkuvõtteks Plaanisin siia veits pikema kokkuvõtte Austraalia kogemusest teha, aga kuna praegu on tekkinud tehnilised probleemid ja olen jõudnud järeldusele, et ei ole võimeline kirja panema üheselt mõistetavat ja kõikehõlmavat kokkuvõtet. Nendele kahele mõttele tuginedes, otsustasin teha lühikese ja kõige olulisemat infot sisaldava viimase postituse. Loomulikult olen igati valmis oma mõtteid, tähelepanekuid ja hoiakuid Austraalia suhtes jagama inimestega, kellele need huvi pakuvad. Soovitused bäkkerile: •ole avatud meelega •ära võta asju isiklikult •keele mitte oskamine ei ole takistuseks, kasuta kasvõi kehakeelt •pidevalt loo ja otsi uusi kontakte, kunagi ei või teada millal neist võib kasu olla •kasuta mõtteviisi:"raske see ikka olla saab" •jää iseendaks •Ainus inimene, kellele saad loota on Sina ise, teised võivad Sind aidata, aga väga loota ei saa •ei ole olemas ühte Austraaliat, kõik osariigid on erinevad. •ja kõige olulisem on jääda positiivseks ning aidata abivajajaid, järgmises kurvis võib Sinul abi vaja olla. Kindlasti on neid soovitusi veel, aga need olid olulisimad, mis meelde tulid. Lõppsõna Lõpetuseks ma tänan kõiki blogi lugejaid, sõpru, pereliikmeid ja kaasaelajaid. Klikkide arvu vaadates jääb mulje, et huvilisi oli rohkem, kui ainult mu vanaema. Eriti suur aitähh mu tädile (Ira) kelleta see ettevõtmine poleks toimunud. Samasugune tänu läheb Andrile, kes Austraalia reisi mõtte mulle pähe pani ja mind kaasa võttis. Väga palju aitasid mind Austraalias õed Marju ja Kaire. Hea meel, et päris kõik sõbrad Eestis mind täiesti ära ei unustanud ja ikka vahepeal ennast meelde tuletasid ning vastasid mu kõnedele. On positiivne, et ka varajastel hommikutundidel mu telefonikõnedele reageeritakse (tänks Tarmo) ja mulle kella 05.00 hommikul helistatakse (Vaske poiss). Minu reis Austraalia maal saab kohe otsa ja minu blogi eesmärk on täidetud. Kas see reis Austraaliasse jääb viimaseks või mitte, seda veel ei tea. Sest kunagi ei ole mõistlik jääda seisukohale: ei enam. Igatahes tekkis Austraalias kontakte, kes mind seal hätta ei jätaks ja tekkis kontakte nii mõneski teise maailmariigs, kellega ühendust võtta, kui vastavatesse piirkondadesse sattuda. Lisaks tekkis ka eestimaiseid kontakte, kellega oleks positiivne ka edaspidi kokku saada. Kõik eesmärgid, mis mind Austraaliasse minema ajendasid, said kuhjaga täidetud ja Austraalia kohtles mind hästi.Lõpetuseks üks lugu, mis avalikel esitlustel ei ole jätnud külmaks ühtegi kuulajat ja just austraallaste hulgas tekitas positiivset elevust. Mina kummardan, lahkun lavalt ja varsti olen tagasi Eestis. Tänan tähelepanu eest.

sügav sinine

Broome

Ongi käes see aeg, kui tuleb minupoolt viimane iganädalane kokkuvõte. Vabandan, et need postitused ei ole igakord lubatud ajaks valminud, aga olen siiski üritanud nädalas korra aja mahavõtta ja arvutiekraanile mõned read kirjata. 
Üks postitus tuleb veel, kuhu üritan koondada Austraalia reisi kokkuvõtte, sellest riigist kujunenud hoiakud  ning anda mõned omapoolsed soovitused, kui keegi peaks mingitel veidratel asjaoludel minu arvamust küsima teemal: "millised on minu soovitused Austraaliasse reisimiseks seljakoti rändurina?". Ei hakka selle postituse väljastamise aega reklaamima, aga loodan seda teha lähiajal. 

Oma seiklusega jäime pooleli teisipäeval Broome äärelinnas. 

hommikusöögile

Teisipäeval vaatasime linnas ringi ja väisasime kahte nn. kaubamaja ning linnas asuvaid väikseid tänavapoekesi. Broome linna märksõnadeks on pärlid, turism ja rand. Turiste seal palju ja igapäevaga tuli järjest juurde. Õnneks ei pidanud oma küünarnukke nende peale kulutama. Linna keskel asub vangla ja "kesklinnast" 500 meetri kaugusel on lennujaam, lennukid maanduvad üle turistide. Inimesi elab 14 000, aga turistide hooajal küündib see 45 000 inimeseni. Lisaks on Cable Beach, mis olevat päris kuulus. Teisipäev oli pigem rahulik kulgemine, hommikusöök, veidike linna ja siiis õhtul oli pokker. Minujaoks oli tegemist "highstakes" turniiriga, aga kuna märkasin võimalust, siis otsustasin seda kasutada. Kahjuks võidust jäin võidust ilma tänu riveri kaardile, aga ma ei kurda, sest turniiri keskel oli paaril korral õnn ka minupool.

Kolmapäev.
Sellel päeval hakkas meie Broome reisi üks tipphetki ja peapõhjuseid, miks me sinna üldse läksime. Väidetavalt oli seda üritust korraldatud umbes aasta.

juhtimiskonsool

7 meetrine paat

laeva kapten paremal ja Clint vasakul

tundub, et tuleb

sööt

Kõik tingimused langesid ideaalsele ajale ja paadi omanik võttis omale haigus päeva ja varahommikul kell 05.00 lasime 7 meetrise paadi vette. 3-4 tunnine sõit 120 km rannikust ookeani rüppe võis alata.
Kalastajaid oli paadis 6. Paadi omanik (White) temaga ühes majas elav mees (Jonesi), mees, kelle juures meie ööbisime (Clint) ja siis meie kolm. GPS süsteemis oli ära märgitud suurepärased kalastamiskohad. Jõudes märgitud kohtadesse visati esialgu landid paaditaha vette ja püüti mõned kalad, et oleks sööta. Muidugi olid meil omalt poolt kaasa võetud ka poest ostetud külmutatud kalmaarid ja väiksed kalakesed aga mis saaks olla mõnusam, kui püüda ookeanist ise oma sööta.

esimene on ikka kõige armsam

Söödaks kasutasime makrelle. Kõik püüdsid vähemalt ühe ja kokku oli miski 10 kala. Esialgu sellest piisas ja kuna paar lanti läks tamiili katkemise ja vasarhai tõttu kaduma, siis me peale poole tunnist püüdmist liikusime edasi.
Minul oli selles paigas au üritada püüda viimane makrell. Simon viskas landi vette ja andis ridva minule. Näkkas ja hakkasin kerima. Aga minu ebakompetentsus piisava kiirusega kerida meelitas ligi haisi. Järgnevat vaatepilti on võimalik ainult Discoveri pealt vaadata (ja vähestel valitutel päriselt): suur vasarhai hüppas koos minu makrelliga veest välja ja mängleva kergusega napsas minu kala endale. Ainult katkine tamiil jäi mulle. Mainin kiiresti ära, et ei kasutanud neid makrelle terves suuruses, vaid ikka tükkidena. 

Dave topelt saagiga

Kui makrellid püütud liikusime edasi. Eelnevalt GPS`il ära märgitud kohtadel püüdsime korallrahu pealt kalu. Kaptenil oli miski 6-7 kohta märgitud ja siis me liikusime umbes 20 minuti tagant ühest kohast teise. Seda tegime kuni läks pimedaks. Pimeduse saabudes sättisime omale magamisasemed. Minul oli vast paadi kõigeparem magamis ase. Esimene kalastuspäev oli minu jaoks veidike kurnav, kuna eelmise päeva uneaeg jäi lühikeseks ja lained tegid veidike tuska. Leevendust pakkusid merehaiguse ravimid ja väga hea uni ookeani lainetes. Ookean minujaoks tundus olevat veidike rahutu, aga tegelt oli tegemist suhteliselt väikeste lainetega.

Tema kohta öeldi: tõeline austraallane

red emperor (paremal)

Action

 Järgmisel päeval olin jälle valmis kalastama. Esialgu tegin vaid paar sisseviset ja püüdsin mõned kalad. Aga peale seda, kui Simon võitles hai kalaga , märkasin, et Ta kasutas selleks spets vööd ridva hoidmiseks. Kuna keegi teine seda ei soovinud enam kasutada, siis hakkasin ma ise seda kasutama.

retke suurim paati püütud kala

Hai

auguga hai

Teema nimelt selles, et kui ei kasuta seda vööd, tuleb oma alakehas leida positsioon ridva alumise otsa paigutamiseks.
Esimesed 4-5 kalapüüdmist on enamvähem, aga pärast seda peab keha pealt hakkama otsima kohta, mis ei valuta. Spets vöö aitab leevendada seda probleemi. Pärast esimest kasutuskorda tundsin märgatavat muutust (see siin võib tunduda nagu Teleturu reklaam, aga nii oli. Päriselt kaa). Teisel päeval leotasin koguaeg oma konkse ja lõpuks tõmbasin miski 20 kala välja. Neist vast 10 ringis olid fileerimist väärt, mõned jäeti söödaks ja ülejäänud lasti vette tagasi. 

säga 

Kalad fileeriti koheselt, pandi kilesse ja paigutati koos jääga külmakasti. Reisi lõpuks oli 105 liitrine anum kalade fileesid triiki täis. Kokku püüdsime ligi 50 söödavat kala. Lisaks 3 haid ja lugematu koguse kalu, mille me tagasi vette lasime ning hulganisti kalu, mida kasutasime söödana. 

Enne kodupoole tagasi liikumist, võtsime välja tamiili ja püüdsime mõned kalad käsitsi tamiili ja konksuga. Simon sai hai ja mina tõmbasin kõikide paadis olnud inimeste üllatuseks säga (100 km rannikust).

Times like these

Õhtu lõpetuseks viskasime oma õnged veelkord sisse, et püüda koduteel mõni makrell. Päike loojus, paat popsutas kodupoole, päike loojumas, ridvad püüavad kala, ookean vaikne, inimesed väsinud, kuid rõõmsad ja muusikaks oli Foo Fighters - "Times Like These". Kodutee oli väga pikk, aga mulle meeldis, tähistaeva all vaikselt õlut libistada, mõnus muusika ja seltskond.

Peale väljapuhkamist läksime järgmisel päeval paati ja varustust puhastama. Õhtul saime maitsta väidetavalt parimaid kalu, mida ookeanist võib püüda. Kirjutan siia Ingliskeelsed nimed: coral trout, coral cod, Red Emperor. Neid ei söönud, aga konksotsa jäid:  red snapperid, Chinaman fish ja Travelli fish. 

Broome oli võimas kogemus ja kindlasti jääb eluks meelde. Lisaks sain seal tuttavaks paljude inimestega, kelle kohta võib vabalt öelda: tõelised austraallased. Kui kunagi peaks Austraaliasse tagasi tulema, siis need inimesed pakkusid oma seltskonda. Sain sealt mõtteainet ja kogemusi, mida mujalt ei ole saanud. Väga positiivne elamus. 

Laupäeva veetsime kodupoole liikudes ja pühapäeval läksime Kununurra lähistele loodusimesi vaatama. 

vasakul Simon, paremal Karel

Kohtadeks olid El Questro ja Emma Gorge. Nagu alati, siis ka seal visati meie teele igasuguseid seikluseid. 

Gibbs river 

taga Dave, paremal Simon

maastikuvaade

Eelmises postituses kirjeldasin neid "Sirgala" maastikku meenutavaid vaateid. Nüüd saan nendest näidata ka pilte. Väidetavalt olime kohas, kus võeti üles film "Austraalia". Ise ei ole seda filmi näinud, seega ei oska kommenteeriga. Väga ilus koht, kuigi ümber ringi oli suht madala taimestikuga maastik. Kõrguvad kaljud olid omaette spektaakel. Otsustasime, et jääme ühe jõe ületuskohas seisma, peatume veidikeseks ja liigume tagasi. Seal üks kiirabiauto oli oma rehvi lõhkunud. Tüüpiliste austraallasena ruttasime neile appi. Vahetasime rehvi ära ja saime õppetunni: "Simoni autosse tuleb muretseda parem tungraud." Otsustasime, et käime autoga teiselpool jõge ikkagi ära ja tuleme kohe tagasi. Tagasi tulles ei läinud enam 4WD käigud 2WD peale ja saime aru, miskit on jama.

veetõke, mille taga on El Questro

hädas kiirabi, ei olnud väljakutsel

 Edasi sõites El Questro linna saamiseks tuli meil ületada üks oja. Otsustasime, et kuna autol on miski kala sees, siis ei hakka ületama suhteliselt sügavat vett. Läksime autost välja ja avastasime oma autolt tühja rehvi. Õnneks oli suhteliselt eraldatud piirkonnas asuva linna viiv tee tiheda liiklusega ja meile tuldi omakorda appi. Vahetasime ratta ära ja meie 4WD probleem sai ka selle tõttu lahendatud. Otsustasime ikkagi El Questro`sse viiva tee ületada. Tagasi teel kodupoole leidsime ühe valge Opel Vectra (tegelt oli Commodore, aga mõte jääb samaks) teeääres seismas, 4 nukrat tydrukut kõrval. Otsustasime aidata. Neiud olid oma autoga sõitnud üle suure kivi (kõik tydrukud kinnitasid, et kivi oli roosa, tegelt ei olnud) ja pärast seda enam auto ei käivitunud. Ei käivitunud sellesmõttes, et nad jätsid auto seisma, et hinnata kahjusi ja eemaldada teepealt kivi. Üritasime igatepidi aidata ja lükata autot käima, aga ei miskit. Meie hinnangul oli auto mitte käivitumise põhjus pigem selles, et sellega oli ületatud veetõkkeid, mida isegi 4WD autoga on veidike kahtlane ületada. Neiud väitsid, et sellele autole meeldib veetõkkeid ületada.....Ei hakanud nendega vaidlema. Pakkisime 4 neiut tagaistmele ja viisime nad El Questro`sse tagasi.

tühi rehv

Peale seda läksime chekkisime Emma gorge (kuristik). Seal lõpus oli juga ja veesilm, väga mõnus paik suviseks jahutuseks. Mina sinna vette ei läinud, sest vesi oli külm. Järjekordne päev oli tegus ja elamusterohke.

Edasised tegevused on jälle lahtised, sest siin muutuvad olukorrad kiiresti. Nimelt pidime täna minema  järjekordset loodusimet vaatama, aga kuna meie käsutuses olevad mõlemad autod on tõbised, siis ei ole praegusel hetkel teada, mis saama hakkab. Reedeks olen kindlasti Darwinis, mis vahepeal juhtub, see on lahtine.

Puhkus

Reedeks jõudsime Broome. Vahepealsetel päevadel Kununurras midagi vaatamas ei käinud. Ainult koristasime oma elamise, töö varustuse ja isiklikud asjad. Reedel alustasime oma teekonda 06.30 ja peale 2 bensiinijaama külastamist ja pool tunnikest Halls Creek`is kohvitades olime 16.00 paiku 1000km eemal asuvas linnas. Pimedas oleks sellise teekonna läbimine üli ohtlik: kohalikud metsikud lehmad, pullid, hobused, emud, kaamlid, eeslid ja sead on väga aktiivsed ja ei hooli mööduvast liiklusest. Liiklusvahendi kohtumine kaalukate tegelastega võib saada saatuslikuks, kui muidugi ei oma 4-5 rekka pikkust "road traini". Need maantee rongid on ikka väga uskumatud vahendid, kujutage ette, et üks auto veab 5 rekka kaupa (olen näinud seda ja ikkagi ei suuda uskuda). Teekonnal midagi ei juhtunud, kuigi meetri kauguselt sõitsime nii mõnestki lehmast mööda ja kiirus ei olnud väike. Retke esimesed sajad kilomeetrid olid ilusad, muidu on ümberringi kõrb, aga siis tuleb jälle mõni kalju. Meenutas veidike Sirgala karjääri (ainult tuleb korrutada suurust juurde) ja Ameerika filmidest nähtud kõrbe. Teekonna lõpus oli ainult võsa ja ei osanud sellest miskit ilu leida, viskasin oma silma kinni ja puhkasin päevast. 

Ärkasin Broome linnas ja läksime otse bäkkerisse, kuhu me omale elamise broneerisime. Seal aga selgus, et meid oli paigutatud erinevatesse tubadesse ja oleksime pidanud jagama oma elamist erinevate inimestega. Selline variant meile ei sobinud ja kuna meiega juba pahandati, et miks me ei tule ööbima ühtede inimeste juurde, siis seadsimegi oma rattad nende heade inimeste juurde ja oleme oma aega veetnud siin ning teeme seda, kuni Broome linn meie seljataha jälle jääb. Mina ja Dave jagame treilerit, Simon pani oma voodi keset elutuba püsti. 

Broome inimesed (vähemalt need, kellega me siin oleme kohtunud) on väga chillid ja lahked. Veider on see, et inimesed elavad majades, milles nad jagavad elamist inimestega, keda nad enne ei tundud. Kõik on vanemad inimesed ja käivad tööl ja chillivad. Elamist nad jagavad, sest siin linnas on elamispinnad kallid (nii üür, kui ka ost). Hindu praegu öelda ei oska, sest ei ole uurinud. Aga inimesed on üldiselt väga rõõmsad ja abivalmis. 

Laupäeval käisime kohalikul laadal. Seal müüs meile peavarju pakkuv perenaine oma riidetoodangut: http://www.aussiewakkywear.com/ karupüksid Austraaliast (ka minule on see veider). Aga kui keegi soovib ennast talveks ennast varustada, siis andke teada. Peale laata olime kõik sunnitud (poleks läinud, oleks pahandus tulnud)  minema ühte pubisse, kus see naine igal laupäeval käib ja oma pärastlõunat veedab. Seal veetsime aega ja jaurasime. 

Õhtul võtsin ühendust Indrekuga, kes oli oma vaba aega veetmas bäkkeris. Panime oma pundi kokku ja liitusime nendega. Pärast läksime kohalikku lõbustusasutusse Bungalow (ööklubiks seda paika mina nimetada ei saa). Suht ebameeldiv koht oli, kogu klubi oli täidetud miski ebamäärase suitsuga ja meenutas veidike 5. klassi klassiõhtut, kus poisid istuvad ühe seina ääres ja tüdrukud teise ääres. Igatahes seal kaua (vist) ei olnud ja taksoga koju. Väike linn, takso asi ka väga lihtsaks aetud. Takso seisab tänaval, osad inimesed tulevad välja, üks tydruk jääb sisse. Taksojuht kutsub meid peale ja ütleb, et võib meid ka teenindada. Kuna meie teekond oli suht ühine, siis polnud sellest suurt draamat ei meile, ega ühelegi osapoolele. 

Järgmine päev oli pühapäev ja kohustus oli kõikidel liituda väljasõidule loodusesse. Pakkisime 3 autotäit inimesi, 2 paati, õnged, krabipüügi vahendid ja 2 koera autodesse ja sõitsime jõesuudmesse oma vaba aega veetma. Kuna meie autos oli üks mees, kes "teadis" kuhu minna, siis usaldasime teda ja liikusime teistest autodest eraldi üksusena. Lõpp tulemus oli see, et meie auto oli ühelpool jõge ja teised 2 olid teiselpool. Midagi keerulist selle olukorra lahendamisel ei olnud ja inimesed tulid meie kaldale paadiga, sest meie koht oli ilusam. Meeldib see, et olen tagasi ookeani ääres. Siin vesi helesinine ja tuult ega miskit negatiivset ei ole (haid väljaarvatud). Minule see nn. eksitus jõekalda valikuga meeldis. Selle tõttu sain kogeda 4WD autoga sõitu, mida tegime rannas, liiva peal. Ookean oli helesinine ja liiv valge. Pean kohe ka ära rääkima, et jõesuudmesse minnes jäime ühe korra liivasisse kinni ja tagasi tulles 4 korda. Iseenest kinnijäämises ei ole midagi hullu, aga kui kinnijäämise hetkel on auto tõusuvee kõrgeimast tasemest madalamal, on lood halvad. Meie auto oli suurepärane linnamaastur, aga linnast väljas võib juhtuda, nukraid mälestusi pakkuvaid hetki. Õnneks saime enne pimedat ja enne tõusu oma auto väljakaevatud. 

Kui paadid oli vettelastud siis varustasime krabipüünised söödaga ja mehitasime paadid. Mina veetsin vast kogu päeva paadis. Miski 5 tundi paadisõitu vast kindlasti. Olime nagu jahimehed, paadiga otsisime kohta, kuhu võiks krabid oma elamise sättida. Päeva peale saime ühe suure ja ühe väikse, mis oli alamõõduline (ausõna lasime tagasi). Tõus ja mõõn on siin päris suured ja liigub väga kiiresti. Inimesed, kes jäid kaldale püüdma, said mõningaid väiksemaid kalu. Üks paat läks mere peale, nende õnge otsa sattus ka hai, aga tamiil katkes ja ei pidanud hakkama haiga tegelema. Mina ei saanud miskit kala ja krabidega ei läinud ka õnneks.

Päev oli väsitav ja meeleolukas. Tagasi tulles jäime rannas liivale kinni. Lükkasime ja kaevasime ja lükkasime ja kaevasime. Kui kinni jäime, võtsime paadi auto tagant ära ja liigutasime paati käsitsi. Õnneks oli meid autos 5 suurt meest (tegelt oli 4 ja pool (mina pean veel kosuma). Kahjuks jäi ookeanisse loojuv päike nägemata, sest olin ametis kaevamisega, aga see-eest sain paari kogemuse võrra rikkamaks: hüpata sõitva auto peale ja istuda sõidu ajal paadis, mis autotaga treileri peal ning siõta rannaliival kiirusega, mis sundis paati nii mõnelgi korral ratastega õhku puutuda. Päev oli super ja elamusi rohkelt.

Kahjuks oli ka üks kurb juhtum. Nimelt üks koertest otsustas, et  konksu otsas olevat sööta on mõistlik süüa. Konks kõhus viidi koer järgmisel päeval arsti juurde ja lõpuks esitati 1400 dollari suurune arve, et operatsiooniga see konks kätte saada. Praegu koer veel arsti juures, aga väidetavalt on kõik OK.

Tänane päev algas järjekordse koristusega. Nädalavahetuse tagajärgest koristasime oma elamise, paadid ja varustuse. Auto pidime ka koristama, aga randa kalastamisele minek tundus olulisem olevat ja autot saab ka homme koristada. Läksme mereranda ja viskasime oma õnged sisse. Ka seekord ei olnud meil õnne (kogemused ja varustus olid super hea, aga õnnest jäi puudu), ei saanud kala. Aga nagu ma arusaanud, siis pigem on oluline sotsiaalne pool ja niisama ilma nautimine. Ilm on olnud väga super, kraade nii 29, taevas pilvitu, tuul on ka täpselt mõnus (jahutab, aga ära ei puhu). 

Üks pilt

Kahjuks pean mainima, et palju pilte selle postitusega ei kaasne, aga kui Kununurrasse saame, siis teen eraldi piltide postituse. Aga ühe pildi tänasest päevast ma siiski panen. 

Puhkus on suurepärane, midagi muretsema ei pea, kõik toimib, tegevust on, ilm on 12 punkti vääriline ja Eesti jõudmiseni pole enam kuuaegagi jäänud. Kõik toimib ja ootan juba meie neljapäevast avamere ookeani retke. Jääme ööseks merele, sest muidu ei tohiks me niipalju kala püüda ja kalaretk saaks 3-4 tunniga otsa. 

Olge mõnusad ja ainult 2 postitust on veel jäänud.

Võtke aega puhata. 

lõpu algus

tööriided kohtusid prügikastiga

Järjekordne etapp Austraalia elus on läbisaanud. Aga siiski tahan andestust paluda, et ei suutnud oma eelmises postituses üles visatud lubadust täita. Viimased päevad on olnud väga kiired ja kui pole tööl olnud, siis on olnud väljaskäik.

Oma Austraalia viisal võin nüüd teha korrektuure: working/holiday. Seega jääb üle ainult puhata. Oma praeguse viisaga ei soovi enam Austraaliat aidata ja suunasin oma mustad ja haisvad tööriided prügikonteinerisse. Kokku tuli siin 21 järjestikku tööpäeva ja siit edasi tuleb 17 puhkepäeva Austraalias ning 16 päeva väljamaal. 

sissepääs meie elamisse

Homme on viimane päev Kununurras, vaatame veidike siin ringi läheme viskame mõned õnged sisse, ujume ja naudime vabaaega. Reedel pakime oma karavani kokku ja läheme vaatame Broome linna. Seal on plaan chillida, vaadata linna, hängida basseiniääres, tutvuda vaatamisväärsustega ja kohaliku ööeluga  ning on olemas ka kokkulepe ühe ookeani kalapüügi soorituseks, kui hästi läheb, siis veedame öö laevas.

Tõenäoliselt saan kokku ka Indrekuga ja olen olnud ühenduses ka Lemmoga, kes oli seesama, kellega tulime siia ühise lennukiga. Peale nädalast Broome linna vaatamist liigume tagasi Kununurra poole tagasi, vaatame üle veel mõned ilusad kohad ja siis viivad nad mind Darwinisse ning ise nad liiguvad nädalaks koju Queenslandi. Darwinis saan ööbida sealsete heade inimeste juures, on olemas kokkulepe diivanisurfari võmalusest. Seal veidike shoppingut (siinkohal tahan esitada järjekordse üleskutse: kui keegi soovib miskit Austraaliast saada, siis andke teada. Ei ole minul niipalju fantaasiat, et osta midagi asjalikku ja mingeid lambikaid turisti asju ei taha osta, sest enamik neist on "made in China", seega ei ole neil miskit väärtust. Ise suuremas koguses nänni ostma ei hakka, seega: tehke häält.) jätan Darwini inimestega hüvasti, tõenäoliselt hüppan ka oma värvipoest läbi ja siis juba laupäeva hommikul pühin punase mulla oma plätudelt ära ja astun lennukile. 

Viimane nädal on olnud Kununurras tihe tihe. Algul oli meil plaanis teha ka terve seenädal tööd, aga siis saadeti meie ülemusele email, et teisipäevaks peate olema kadunud, seega tuli päevi alustada koos päikesetõusuga ja lõpetada, kui enam midagi näha ei olnud. Aga selle eeliseks oli see, et aeg lendas kiiresti ja polnud võimalust passida. 

Nädalavahetusel käisime üritusel: "Kimberley moon". Piletid olid ülemuse poolt. Seal esinesid Kasey Chambers ja Paul Kelly kes on väidetavalt ühed Austraalia kantrimuusika ikoonid. See oli selline veider üritus. Kohapeal miskit alkoholi ei müüdud, aga võis tuua oma joogi sinna. Kuid ka sellel olid omad reeglid, et kella 16ni võis tuua 12 purki õlut või 2 pudelit veini või 12 purki segujooki(nt. jim beam cocaga) kella 18.30ni oli lubatud 8 purgijooki või 1 pudel veini ja peale 18.30t ei lubatud üldse alkoholi tuua. Kohapeal alkoholi ei müüdud ja kõik kes soovisid tarbida, pidid selle ise kaasa võtma. Tavaline teema oli, et inimesed tassisid siniseid jahutuskaste, kuhu oli niipalju alkoholi sisse pandud, kuipalju seda kaasa jõudis vedada. Üritus oli väga viisakas, kuigi alkoholi tarbimist oli märgata rohkesti. Kokku oli väidetavalt 4000 inimest, kes kuulasid kontserti. Mina neid artiste ei tundun aga kuulasin, mida nendel öelda oli. Väga positiivse mulje jätsid artistid. Artistide vahel oli üks Austraalia koomik: Tom Gleeson, kes tegi päris head huumorit. Ise ei oleks sellele kontserdile piletit ostnud, aga alati on hea miskit uut elamust saada. 

Kununurras on inimesed väga lahked ja sõbralikud, väga positiivne mulje, aga siia pikemaks ajaks elama ei tahaks küll jääda, liiga pisike ja kõik tunnevad kõiki. Kuiva hooajal võib siin kuukese veeta küll, aga väidetavalt on siinne märg hooaeg väga tappev, kuumus on 40 ja tuult ega miskit jahutust ei ole. Simon ütleb, et see on kõige kuumem koht maailmas, kus elada. Väidetavalt pidavat olema märjal hooajal tihtipeale olukord selline, et enamik välismaaga ühendusteid on üleujutatud ja kohale saab ainult lennates. Kokkuvõttes mulle Kununurra projekt meeldis, kahetsemiseks ei ole mingisugust põhjust. 

Üks huvitav seik, kuidas siin linnas pangakonto avamine toimub. Ma rõõmsalt läksin kontorisse, et avan konto. Tädi on minuga väga ühel lainel ja ootab mind oma kliendiks, aga minu rõõm on üürike. Tädi teatab, et enne konto avamist, tuleb minul pangainimesega kokkusaamine kokkuleppida, soovitatvalt järgmiseks nädalaks. Minu kohmetus oli suur, sest mina kliendina olen valmis ja olemas, tema klienditeenindajana on kohal, minul on kõik dokustaadid kaasas aga kahjuks ei saa kontot avada. 

Aga kui tädile seletan, et vaata, pole minul neid vabupäevi ja Teie pank suletakse juba kell 16.00 ning nädalavahetusel on kinni, siis on väga keeruline minul miskit aega kokkuleppida. Sellepeale näitab tädi nurgas seisvat arvutit ja on lahkesti nõus minu kõrval seisma, kui täidan internetis oma andmed ja esitan seal avalduse. Ma ei hakanud seda võimalust kasutama, sest minule ei jõudnud kohale, et miks see naine ei saa mind letitaga aidata. Seega loobusin ja täitsin kõik küsitud väljad kodus. Sain emaili, kus teatati, et saatsime Teile pangakonto numbrid jne. tulge lähimasse kontorisse ja teeme selle asja ametlikuks. Täna rõõmsal sammul läksin panga kontorisse(ei leppinud miskit aega kokku) Siis oli üks teine tydruk seal. Igatahes veetsin seal miski 40 minutit, tema täitis veel minu andmeid, juhiloa numbrid (kõigepealt oli vaja selgeks teha, et see on juhiluba) passinumbrid minu Pärnu aadress. Igatahes lõpetasime ikkagi selle nurgas seisva arvutitaga ja avasime ka interneti panga. Küsisin, et kas nüüd korras? siis tuli vastus et kõik tiptop. Ma rõõmus, aga 30 minutit hiljem: telefonikõne. Ole täitsa, kui aega saad, tule anna lepingule ka allkirjad. Peale 3 korra pangakontori külastust (tegelt oli neid 4, aga kuna jõudsin kontori uksetaha kell 16.10, oli kontor juba suletud. Seega ei arvesta seda külastusena) olingi selle panga klient. 

Praegu veel päriselt ei ole kohale jõudnud, et ongi tööpäevad lõppenud. Eks see teadmine tuleb, kui Broome hakkame liikuma. Hea meel on :) 

Sellenädala loovalik tuleb mu bossi lemmik kollektiivilt: Blues Travelers. Kui temal on vaja minna "happy place" siis ta kasutab selle kollektiivi plaate. See lugu on minu lemmikuid sellelt artistilt. 

15 päeva

Järjekordselt olen oma jälgijaid alt vedanud, aga tundub, et pühapäev ei ole just kõige parem päev oma postituste avaldamiseks, eks ma peast veidike lihtne aga lõpuks olen sellest arusaanud. Ma nüüd siis luban, et avaldamise päevad on laupäevast teisipäevani :) minu pea lihtsusest andis aru ka tänane päev, mille lõpuks olen kaunistanud oma otsaesist toreda muhuga. Praegu meil tihe tihe tööaeg ja tänane päev oli eriti pikk, selle tõttu sain esimest korda imetleda Kununurra päikseloojangut. Kuigi päike ei olnud suundumas ookeanisse, nagu minu silmad on siiani Austraalia pinnal olevaid loojanguid näinud, siiski oli  päike oranžim, kui kunagi varem ja olin lummatud sellest vaatepildist, ise samal ajal kõndides tagasi majja ja just siis kui otsustasin, et oleks mõistlik vaadata, et mis toimub selles suunas, kuhu liigun, said minu pea ja post lähikontakti osaliseks. See oli ebareaalne, nagu filmis, et just enne postiga kohtumist pöörab pea posti suunas. 

Üks põhjuseid oma postituse hilinemises on ka selles, et lootsin teada saada, mis siin edaspidi saab ja kuidas plaanid lähevad, aga ei ole midagi kindlat veel teada. Üks on kindel, et miski selle nädala lõpuks saavad nendes majades suuremad tööd tehtud ja siis on umbes nädal aega koristamist. Siis veel üks on kindel, et siia linna me peale neid nädalaid ei jää. Eks vastavalt sellele, mis juhtuma hakkab, on kas puhkus Broome linnas, koos kalastamisega või läheme tööle ühte teise linna. Praegused plaanid liiguvad pigem Broome suunas. 

Päevad lähevad kiiresti, sest igapäev on olnud tööpäev, alates maandumisest kuni tänaseni ja eeldatavast siit  kuni 2 nädalat edasi (nädal on kindlasti järjest tööd ja pikad päevad) 

Kununurrat ei ole palju avastada saanud, tean kus asub Coles, BP tankla ja pubi. Pubis tegelt suht tihti olnud, vahel peale tööd mõned joogid ja kui chief ei viitsi kokata siis seal söömas käinud. Endiselt hoolitsetakse minu eest hästi ja kell 05.15 aetakse üles. Praegu juba olen rutiini sisse saanud, sest tavaliselt ärkan ise varem üles ja boss ei pea mind äratama. 

Väikestviisi rekordeid siin purustanud, et pole kunagi oma elus niipalju järjest päevi töötanud. Kui arvestada ka 2 tööpäeva eelmises töökohas, olen järjest töötanud 15 päeva.Eelmisel nädalal sain palka 66 tunni eest, kuigi niipalju tööd ei teinud, siis bossi hinnangul ma teen head tööd ja sain preemiat. Isiklikult ei leidnud, et ma miskit erilist head tööd teen, sest need mehed ikka mega tempot teevad ja minu asjatamised seal objektil jäävad pigem aegluubi kiirusesse. Aga ülemus ütles, et on näinud inimesi, kes ei saa üldse aru, milliseid oskusi nendelt nõutakse. Aga ma ise ei ole oma töö kvaliteediga rahul aga eks ma õpin ja nendelt meestelt on palju õppida. Praegu siis toimub pahteldamine. Aga kui muud minust kasu ei ole, siis vähemalt oskan harjaga ümberkäia ja koristan nende töö tulemusel tekkinud segadust. 

Ka siin linnas elab palju eestlasi, baari teenidaja uuris minult, et mis värk nende eestlastega on et paljud tulevad Ausi. Baaris on nimelt uus töötaja eestlane, turvamees eestlane ja üks teise vahetuse töötaja on  ka eestlane. Ja päris mitmed kohalikud inimesed uurivad, et kas seda eestlast tead ja kas seda eestlast tead. Siis minu vastus on olnud suht ühene, et ei ole olnud mahti suhelda, siia tulles olen iga päev töötanud. Aga pean ütlema, et tegelt oleme ka väljas käinud ja oma 4 õhtut või nii veetnud väljas. 

Priit, sinu soovil ma tegin oma soengus muudatuse, siin juukselõikus aparaat ja kuna juuksed hakkasid juba omavahel kokkupõimuma ja ei olnud enam mõnus juukseid sasida, siis otsustasin need lühikeseks lõigata. Kuigi palju kontakte siin loonud ei ole, siis 2 inimest on avaldanud oma üllatust, et ei tundud mind lühikeste juustega ära :) aga siin kõik väga chillid. Üks mees, keda olin varem vaid korra näinud, tuli objektile ja siis jalutas minust mööda, ainult "tere" ütles ja hiljem tuli tagasi: "sorry, ma ei tundud Sind uue soenguga ära" ja siis istus minu kõrvale maha ja hakkas niisama juttu ajama, kui ma oma pangesid pesin. 

Kuigi siin igapäev töötanud, siis kõik on väga super, iga päevaga on länud paremaks ja tulevikuks igasugu huvitavaid projekte tulnud, need aga hoopis teised teemad ja vaatab, mis nendest saama hakkab. 

Kuna järgmise postituse teen juba juuni kuus, mis tähendab seda, et vaikselt hakkan oma asju siinmaal kokkupakkima. Sellega seoses ma tahan kutsuda oma blogi lugejaid saatma küsimusi, millele ei ole vastust saanud või on tekkinud huvi aga pole mahti olnud küsida. Päris paljudele küsimustele olen isiklikult inimestele vastanud aga kui kellelgi on miskit hingel, siis vastan hea meelega. Kohustus ei küsida, ei solvu, kui keegi ei tõsta kätt. Peale selle postituse tuleb vast kolm - neli sissekannet ja siis ongi aeg lõppsõnale. 

lugulauluks tahan lisada Lambarocki Oti "kuula" sest tänu temale sain 10 dollari võrra rikkamaks. Nimelt vedasime kihla: Mina ütlesin, et Eesti tuleb selle looga TOP 10sse ja üks eesti tydruk ütles, et ei tule. Tegelt kõik algas sellest, et mina väitsin:"selle looga ei ole võimalik eurovisiooni võita, vaid see on selline kindla peale minek ja miski TOP 10 koht tuleb ikka ära. Aga eks siis võeti minu sõnasabast kinni ja lõime käed. 

Olge mõnusad edasi!

Rakennusmies

Nüüdseks jälle Lääne Austraalia resident. Ümberpaiknemine on edukalt sooritatud ja kohvri kilode kaal oli meeldivalt 18,3 kg. Ma oli nii uhke, kui seisin seal check in`is, et sai suhteliselt väike tulemus, aga minu rõõm oli üürike, kui tädi võttis oma laualt oranži sildi ja kleepis selle minu kohvrile, mis pidi märkima seda, et minu kohver on väga raske. Mis seal ikka, eks see ole tema arvamus :) 

Lennuk järjekordselt hilines, kui väga meeldiv oli, et sellest anti teada ja mitu korda vabandati, seega minupoolt ei ole mingit etteheidet. Mis mul saab sellevastu olla, kui minul võimaldatakse osaleda ajahüppes. Lennuk startis kell 10.45 ja kohale jõudis pool tundi varem. Seega oli järjekordne tõestus, et lendamine ON ajavõit. Kununurrasse maandudes oli võõrustaja vastas ja kuna hommikuse telefoni kõnega sai kokkulepitud, et kohe tööle (mis sobis minule ülihästi, sest seda ma siia tegema ju tulingi), siis sõidutati mind lennujaamast elamiskohta, vahetasin riided ja kohe objektile. 

Töö hõlmab tavalisi abitöölise tegevusi ehitusel. Ettevõtte peamiseks tegevuseks on paigaldada majale kipsist siseseinad, eesmärgiga anda need maalritele üle, kes saavad neid hakata kaunistama. Austraalias on suhteliselt ranged tingimused oskustöölistele, siis minu ülesanneteks on olnud harja lükata ja kruve seina lasta ja niisama jalus passida. Minul pole sellevastu midagi, peaasi, et minuga rahul ollakse ja kõik lubadused saavad teostatud. Seni ei ole kumbagi teemaga mitte mingisugust probleemi olnud ning ka ühtegi märki, et seda võiks juhtuda. 

Küsite, et kaua siis siin tööd on? 

Seda ei oska vastata, need majad, mida me praegu teeme peaksid valmis saama 2 nädalaga. Mis sealt edasi tuleb eitea. Jutte on palju, aga täpsemalt ei ole veel paika pandud, kui on tööd kauem ja seda minule pakutakse, siis võib 2-3 nädalat veel teha. Teine plaan on minna idarannikule puhkama, kohaliku inimese juhatusel. Ka see plaan on hea, kui ülemus sedasi otsustab ja kolmas ehk siis plaan C, kui kumbki neist plaanidest ei realiseeru, siis lähen plaanitust varem Filipiinidele puhkama, pole paha ju plaan C kohta. 

Nüüd aga selle osa juurde, mis eriti meeldib. Alates siia saabumisest ei ole ma pidanud sentigi kulutama söögi, joogile ja elamisele. Kõik kulutused on hinna sees. See on ülemuse elufilosoofia, et kui töötaja on hästi söönud, siis Ta on õnnelik ja tahab töötada, kui töötaja tahab töötada, siis Ta teenib tulu. Mina olen söönud ja joonud, heameelega töötan, tahaks loota, et minust ka mingit tulu on :) Mees on olnud nii mõnegi suure kuurorti ja hotelli peakokk, kes on teenindanud superstaare ja avalikuelu tegelasi. Seega Maimu ei pea muretsema, et siin nälga jääksin. 

Ülemus on konkreetne mees, lubadusi peab, tahab inimesi õnnelikuks teha ja omasid hoiab. Hea meel, et olen sattunud Tema siseringi. Paljud arvavad, et see mees on ülbe ja mühakas aga Ta lihtsalt otsekohene ja inimesed tihtipeale võtavad asju liiga isiklikult. Minul sellega miskit probleemi ei ole ja omavahel me oleme samal leheküljel. Oleme leidnud ühise keele, kuna on päris mitmeid ühiseid toetuspunkte ja mina mõistan teda täielikult. Meeldib see, et Ta mitte lihtsalt ei ütle, et asi on sedasi ja nii ongi vaid Ta seletab koheselt ära, et miks on konkreetsed asjad sedasi või miks on Temal mingist asjast kujunenud selline arvamus.

Mul siin oma "tuba", elektrit saan kasutada, pesta saab, külmkapp ei ole lukus, minule usaldati ka maja võti, aga selle juba suutsin ära kaotada. Tingimused on veelgi paremad, kui kokku leppinud olime. Muidugi võiksin siin veeta aega basseiniga luksusvillas, aga kuna ma ei pea elamise eest raha maksma, olen väga rahul, et katus peakohal on. Mulle lubati siin piirkonnas ka ekskursse teha, eks siis näeb ümbrust ka. Praegu ainult tööd ja kohalikku pubimoodi asja näinud. 

Eelmisel nädalal maandusin siia kolmapäeval ja selle ajaga kuni pühapäevani, oli töötunde kogunenud 40.

Darwinis sain oma asjad ilusti ära lõpetatud, tööjuures mingit draamat ei olnud, kõik olid arusaajad. 

Darwinst jäid ainult positiivsed mälestused. Väga ilus East Point, kus sai rattaga sõidetud ja omi mõtteid mõlgutatud, päris mitu kohalikku kontakti, kellega on võimali teinekordki kokku saada. Mitmed huvitavad bäkkerid, kelle lood olid hämmastavad. Seal hulgas ka Giuseppe, millegipärast tundub, et Temaga veel kohtume kunagi. Väga positiivne oli kohtumine oma küla poisiga, Indrekuga, kellega raudselt kohtume oma kodulinnas. Darwin jääb kindlasti meeldivaks mälestuseks Austraalia elus. Darwinis on rohkem vaatamisväärsusi, kui Mitchell st. ja olen kuulnud väga paljude positiivsete kontaktide poolt, et enamik mõistlikke inimesi väldiks seda tänavat. Oleksin ise tahtnud ka veeta rohkem aega väljaspool seda tänavat. 

Nüüd aga on juba uued väljakutsed ja loodan, et tuleb väga palju uusi kogemusi selle viimase 6-7 nädalaga. Siin oldud 5 päeva on tõestanud, et siit võib midagi head tulla ja need päevad on juba ületanud minu ootusi. 

Mina naudin praegu 100% ja olen rõõmus. 

Loodan, et ka Teil on kõik toimimas ja olete õnnelikud.

Karel

muusika valikus on minu viimatine lugu Austraalia listis. Ka praegusele Eesti ilmale ei ole see laul väga kohatu.

Kui Sul tuge vaja, ära karda keppi küsida

Tere sõbrad.
Kuna lubadus sai antud, siis hakkan vaikselt pihta. Tänasteks teemadeks on:

Mary River

1.Eelmise nädala kõrgemate ülemuste külaskäik.
2.Kalastusretk Mary Riveril.
3.Lennupiletid
4.Järgmine ümberpaiknemine Austraalias.

   Võtan esimesena arutluse kõige konkreetsema teematõstatuse: Lennupiletid.
Eelmise nädala seisuga said mu lennupiletid kõik ostetud. Darwin - Manila 23. juuni (praegu avastasin, et võidupüha ju). Selle piletiga läks see õnneks, et sai valitud liigutatava kuupäevaga reis. Saan muuta oma reisipäeva, selle tegevuse "õnne" selgitan hiljem. Manilast Bangkoki soodsat otselendu ei leidnud, seega pean Singapurist läbi käima ja Bangkokis istun kell 05.00 lennukile ja peale 4 tunnist vahepeatust Kiievis aetakse mind 10. juuli õhtul kell 17.30 lennukist välja. Sellest lennukist ei soovi maha jääda. Seega on veel umbes 6 nädalat Ausis veetmist ja tänasest päevast 2 kuud mu taaskohtumist kodumaaga.

Krokodill

    Järgmiseks lahkan meie poele laangenud õnnest, mis avaldus sellega, et üks suhteliselt kõrge ülemus, Dave Morrow tuli meie poodi viisakus visiidile, mille eesmärk oli anda edasi kiidusõnad. Tüüp viis meie tööka kollektiivi õhtustsööma, tegi väikse slaidishõu ning vaatas, kuidas asjad Darwinis käivad. Kui arvate, et õhtusöök oli chill ja vabas vormis, siis on Teil väga õigus. Boss oli igati tavaline ja huvitus töötajatest, kui inimestest. Ei olnud mingit üleolukut ja nina püsti ajamist teemal:"mina teen Teile õhtusöögi välja". Õhtusöögil rääkis oma tavapäraseid lugusid, mis tema ja tema naisega on juhtunud, uuris, et mis olukord Eestis toimub, kuidas mina sellesse suhtun jne. Kui nägi, et pearoog oli liiga väike, siis polnud probleemi ja tellis kõigile magustoitu :) Ka oma slaidishõu ajal, mille peamisteks teemadeks olid tööohutuse numbrid ja millised on olnud meie brändi saavutused, oli tüüp väga omamehelik.Kõik kuulame seda, mida tark onu kõgelt räägib, tal miski suurem keemia haridus ja osaleb otseselt uute toodete arendamisel, ja järsku, kui jutt on läinud keemialabori katsetele ütleb Dave:"Karel, sa oled keemia katsetega hästi kursis, kuidas Sul seal ohutusega oli?" Mul olid kõik mõtted peast ja sõnad suust kadunud, kokutasin ainult. Ta märkas mu nõutust ja ütles:" Sa ju õppisid kalakasvatust?" Siis tuli selgus, et mees räägib tõtt ja on asjadega kursis. Mis oli väga positiivne üllatus, et mehele läheb korda ja uurib, millega ja mida töötajad tegelevad.
Kui meile edastatav slaidishõu läbi sai, ajasime juttu ja mees küsis, et kas Eestisse minnes panen oma kalakasvatuse tööle, siis ütlesin, et praegu mõttes seda ei ole, liig palju jääb vajaka veel. Ja siis soovitas, et pane vähikasvatus tööle, et on rentaablim. Ma seletasin, et seal riskid suured, vähikatk jne. Siis tegi ettepaneku: "aga siis tee sedasi, et pool kasvandusest on kalade päralt ja teine vähkide oma." Ütlesin, et seda teemat paljud juba teevad ka. Meeldis see, et tegelane mõtles kaasa, et mida võiks ettevõtta. Väga positiivne on kuulda igapäevaselt oma poe juhatajalt peale tööpäeva lõppu:"aitäh Karel, tubli töö" aga veelgi parem on seda kuulda kõrgemalt ülemuselt: "Karel, kuulsin, et teed siin head ja tublit tööd, jätka samas vaimus" Slaidshõu tõestas, et kõik Austraalias toodetud õllepurgid on kaetud meie ettevõtte värvidega ja Coca Cola punane välimus on saavutatud meie ettevõtte abil.

Mark

Nüüd siirdume vabaõhu teemade juurde, millele on pakkuda ka pildimaterjali. Esiteks räägin, kellega kalastasin ja kuskohast tekkis idee. Üks meie värvipoe klient on chill vana ja siis ütles, et neil plaan minna kalastama. miski 110 km Darwinist. Pole suuremasi kalamees, aga kuna sellist pakkumist ei tehta igapäev, siis haarasin pakkumisest. Meie õnne soosis ka see, et oli järjekordne nädalasisene puhkepäev ja seetõttu oli nädalavahetus päeva võrra pikem. Laupäeva hommikul sättisime paadi autotaha ja hakkasime liikuma. Kohale jõudes panime oma telklaagri ühte karavan parki/pubi/hostelisse. Meie telgiks oli üks sääsevõrkudega katusealune,umbes nagu need peotelgid, mida üüritakse, aga seinte asemel on sääsevõrgud. Maha panime koormakatte, madratsid, välja gaasigrilli, külmiku ja mikrolaine ahju ja telkimine võis alata. Kui sinna sisse registreerisime, siis küsis Mark, see värvija, et kas Sherri veel töötab siin? siis see letitagune naine küsis, et kas blond või brünett? Mark jäi vastuse võlgu ja võidukalt ütles, et see lesbi. Siis öeldi, et ikka töötab siin. Minule jäi arusaamatuks, et kuidas saab mitte märgata selle lesbi juuksevärvi. Hiljem selgus, miks ei olnud väga oluline see juuksevärv.

Sherri, Murray ja Carl

Kui Sherri oli meiega liitunud, läksime jõepeale. Proovisime paati ja vaatasime jõge. Midagi suurt sellel päeval ei püüdnud ja paar tundi paadipeal möödus kiiresti. Nägin krokosid ja tundsin nahkhiirte koloonia lõhna. Neid kutsuti "flying fox"`ideks. Naasesime tagasi karavanparki ja seadsime sinna ennast paigale. Esimest korda sain proovida kohalik jalka AFL palli lüüa. Löömine polnud väga keeruline midagi, ainult püüdmisega tuli kõvasti vaeva näha. Pall on ovaalse kujuga (Tegelt otsisin õiget sõna selle kuju kirjeldamiseks aga ei olnud tulemust) seega puutudes kokku maapinnaga muutub palli suund ettearvamatuks.

allavoolu, ikka allavoolu

Õhtu jõudis kätte ja juba päeval oli meieni saabunud positiivne informatsioon: karavanpargis peetakse pulmi. Olime wedding crashers(pulmakütid) Sain oma elus järjekordsele asjale linnukese kirja: minu esimene pulm. Me arutasime omakeskis kaua, et miks peaks keegi karavanpargis pulmi pidama. Tekkis kaks suunda, et kas see pulm on nn. kõrgemas liigas planeeritud, et inimesed tulid võsast ja otsustasid veidike rohkem oma pulmapeole kulutada või siis tagasiminek, linnast tulles saab veidike kulusi kokku võtta. Lisaks sellele tekkis arutelu, et äkki on tegemist kokkuleppe pulmaga, eesmärgiga peigmees Austraaliasse sobitada. Võibolla see küsimus leidis vastuse, aga kahjuks jäi see vastus kusagile Austraalia vesistele heinamaadele. Kui pulm võis tunduda odav, kuigi selle karavanpargi töötajad ei pidanud seda kohta karavan pargiks (kui saab oma karavani parkida, siis see on karavan park),  siis selle pulma playlist oli väga üllatavalt positiivne. Varieerudes David Guettast kuni Proclaimersite 500 miili pikkuse jalutuskäigu kirjelduseni.
Seal karavanpargis olevat töötanud eestlane nimega Mariann (selleks hetkeks teda seal enam ei olnud), ja kui siis selgus, et ma ka eestlane hõikas üks töötaja kööki kokale: "tule vaata, siin on Marianne vend!". Usun, et see oli huumor ja seletasin neile, et päris kõik eestlased ikka omavahel sugulased ei ole.

Järgmisel päeval ärkasime kell 07 ja panime paadile hääled sisse. Läksime ülesvoolu, niikaugele kui saime ja siis lasime kanda ennast vooluga kaasa. Vaikuses loopisime lanti ja pikapeale väsis käsi ära, kuna pole suur kalamees ja ei tea veel neid randme nõkse. Aga peale 2 tunnist lantide leotamist jõudsime kohale, kus saime mitu kala konksu otsa. Olime kaldast miski meetri kaugusel ja kuna mul kästi mõelda, nagu barramundi (kuskohas võiks barramundi elada) siis mõtlesin, et mis siin ikka niisama seista ja kaldast kaugenemist oodata, siin tundub olevat koht, kus barramundi võiks elada. Peale 5 sekundilist landi leotamist oli kala otsas. Paanika suur, kerin, aga midagi ei juhtu. Tuli välja et ketast ju vaja ka pingutada, aga keegi sellest ei olnud minule rääkinud (annab aimu, millist usku need kohalikud Austraallased minu kalastamisele hoidsid)

fotosessioon

Kui mõõtmiseks läks, siis öeldi, et kui veidike venitada, siis annab alammõõdu välja küll, et siis 55 cm, aga kui õhtul pubis minu kalast räägiti, siis see oli muutunud juba 70 cm, kalamehe jutud. Kokku saime 2 kala ja miski 4-5 panid konksuotsast minema. Päeval tegime nendest kaladest burgerid ja sõime ära, väga maitsev oli. Õhtul, kui pimedaks läks, läksime uuesti jõele ja tiirutasime ringi. Nägime palju krokdille, nende silmad peegelduvad punaselt ja roheliselt, ikka tohutult oli neid. Kuna siin juba ilmad veidike jahedamad, siis kulus marjaks ära Eesti Kaitseväe poolt minule omistatud soble. Teised külmetasid, aga minul oli isegi 22 kraadi juures soe olla. Kuigi pidime tegema öist kalapüüki, siis ühtegi lanti me sisse ei visanud ja sõitsime niisama pimedal jõel ja nautisime tohutusuurt täiskuud. Järgmisel päeval käisime ka veel varakult jõel, aga midagi kätte ei saanud.
Väga põnev on olla looduses, kui väikse eksimuse tulemusel (vette kukkudes) võib elunatuke otsa saada. Vette minemist ei plaaninud keegi ja kui läksime kaldale (päevasel ajal), siis olime väga ettevaatlikud ja tuli hoida kuklataga silmi. Eesti loodusest väga erinev.
Lugedes kohalikke ajalehti, siis jääb mulje, et igaüks kes vähegi landi sisse viskab, saab oma kala kätte, seega ma ei erutunud oma püütud kala peale. Hiljem aga selgus, et tegelt ei ole see barramundi kättesaamine üldse niiväga lihtne ülesanne. Mõned käivad tihedalt jõel ja ei ole ühtegi kala saanud.
See retk oli väga hea rutiini lõhkuja, muidu oleks olnud 2 päeva Mitchell St. lihtsalt ära raisanud, nüüd sain omale outbacki kogemuse ka.

Nüüd siis see kolmas teema ja praegusel hetkel kõige põletavam. Nimelt tehti minule pakkumine, mille tulemusel liigun järgmisel kolmapäeval Darwinist ära. Jätan on senini armsaks olnud töö ja lähen uuesti avastama Lääne Austraaliat. Uus töö sisaldab kipsplaatide paigaldamist, tasuta elamist, pikki tööpäevi, suuremat palka ja loodan et ka miskit kohalikke seiklusi. Tööd vast pakutakse kolmeks nädalaks, aga see on piisav et teenida sama raha, mis ma siin 6 nädalaga teeniks. Seega otsustasin seda pakkumist kasutada ja meeleldi oma Austraalia kogemust nädala või 2 võrra varem lõpetama. Võibolla on seal tööd kauemaks ja olen hoopis nädalakse kauem . Igatahes siin tulebki nüüd see muudetava kuupäevaga lennupilet kasuks. Saan vastavalt oma plaanidele seda sättida. Praeguseks olen töökohta lennupileti ära ostnud ja edasised plaanid selguvad kohapeal. Oma jalgrattale leidsin ka ostjale, Nalu, mustanahaline kes töötab meie poes. (kohe tuli see blondiini anekdoot meelde)
Ühesküljest on see minu Austraalia oleku aja üks raskemaid otsuseid: ei tahaks oma praegust bossi keerulisse olukorda panna, kuna praegu on isegi kaks töökätt puudu (kui rääkisin oma plaanidest, siis ta läks näost punaseks ja ütles:"Sa tead juba, mis minu vastus on", aga tegelt saab ta täiesti aru ja pigem on hea meel selle aja üle, mis ma seal veetsin) Praegune  Darwini elu on suht kindlapeale minek, et siin saaksin ohutult oma Ausi oleku lõpuni olla. Aga teisest küljest on see esimene kord Ausi reisi jooksul, kus tundsin reaalset ärevust. Et miskit põnevat on minupoole teel. Ja see tunne sundis mind otsustama, et seda võimalust pean kasutama. Nagu Randoga rääkides selgus, et seda kasutamata jättes võib juhtuda, et ma hakkan hiljem kahetsema, et seda pakkumist ei kasutanud.
Igatahes on mu praegused töökaaslased nukrad, et ma lahkun ja mina ärevuses et lahkun. Aga eneseotsingutel on kõige olulisem tegelane Mina Ise. Võtke seda egotamisena aga muudmoodi ei oska seda sõnastada.
Kokkuvõttes on järmised nädalad teadmatusega täidetud, ainuke asi, mis on kindel: tahan olla sellel lennukil, mis maandub 10 juulil Tallinnas. Muud plaanid on veel lahtised ja see mulle meeldib :)
Tervitan Sind,
Karel