Puhkus

Reedeks jõudsime Broome. Vahepealsetel päevadel Kununurras midagi vaatamas ei käinud. Ainult koristasime oma elamise, töö varustuse ja isiklikud asjad. Reedel alustasime oma teekonda 06.30 ja peale 2 bensiinijaama külastamist ja pool tunnikest Halls Creek`is kohvitades olime 16.00 paiku 1000km eemal asuvas linnas. Pimedas oleks sellise teekonna läbimine üli ohtlik: kohalikud metsikud lehmad, pullid, hobused, emud, kaamlid, eeslid ja sead on väga aktiivsed ja ei hooli mööduvast liiklusest. Liiklusvahendi kohtumine kaalukate tegelastega võib saada saatuslikuks, kui muidugi ei oma 4-5 rekka pikkust "road traini". Need maantee rongid on ikka väga uskumatud vahendid, kujutage ette, et üks auto veab 5 rekka kaupa (olen näinud seda ja ikkagi ei suuda uskuda). Teekonnal midagi ei juhtunud, kuigi meetri kauguselt sõitsime nii mõnestki lehmast mööda ja kiirus ei olnud väike. Retke esimesed sajad kilomeetrid olid ilusad, muidu on ümberringi kõrb, aga siis tuleb jälle mõni kalju. Meenutas veidike Sirgala karjääri (ainult tuleb korrutada suurust juurde) ja Ameerika filmidest nähtud kõrbe. Teekonna lõpus oli ainult võsa ja ei osanud sellest miskit ilu leida, viskasin oma silma kinni ja puhkasin päevast. 

Ärkasin Broome linnas ja läksime otse bäkkerisse, kuhu me omale elamise broneerisime. Seal aga selgus, et meid oli paigutatud erinevatesse tubadesse ja oleksime pidanud jagama oma elamist erinevate inimestega. Selline variant meile ei sobinud ja kuna meiega juba pahandati, et miks me ei tule ööbima ühtede inimeste juurde, siis seadsimegi oma rattad nende heade inimeste juurde ja oleme oma aega veetnud siin ning teeme seda, kuni Broome linn meie seljataha jälle jääb. Mina ja Dave jagame treilerit, Simon pani oma voodi keset elutuba püsti. 

Broome inimesed (vähemalt need, kellega me siin oleme kohtunud) on väga chillid ja lahked. Veider on see, et inimesed elavad majades, milles nad jagavad elamist inimestega, keda nad enne ei tundud. Kõik on vanemad inimesed ja käivad tööl ja chillivad. Elamist nad jagavad, sest siin linnas on elamispinnad kallid (nii üür, kui ka ost). Hindu praegu öelda ei oska, sest ei ole uurinud. Aga inimesed on üldiselt väga rõõmsad ja abivalmis. 

Laupäeval käisime kohalikul laadal. Seal müüs meile peavarju pakkuv perenaine oma riidetoodangut: http://www.aussiewakkywear.com/ karupüksid Austraaliast (ka minule on see veider). Aga kui keegi soovib ennast talveks ennast varustada, siis andke teada. Peale laata olime kõik sunnitud (poleks läinud, oleks pahandus tulnud)  minema ühte pubisse, kus see naine igal laupäeval käib ja oma pärastlõunat veedab. Seal veetsime aega ja jaurasime. 

Õhtul võtsin ühendust Indrekuga, kes oli oma vaba aega veetmas bäkkeris. Panime oma pundi kokku ja liitusime nendega. Pärast läksime kohalikku lõbustusasutusse Bungalow (ööklubiks seda paika mina nimetada ei saa). Suht ebameeldiv koht oli, kogu klubi oli täidetud miski ebamäärase suitsuga ja meenutas veidike 5. klassi klassiõhtut, kus poisid istuvad ühe seina ääres ja tüdrukud teise ääres. Igatahes seal kaua (vist) ei olnud ja taksoga koju. Väike linn, takso asi ka väga lihtsaks aetud. Takso seisab tänaval, osad inimesed tulevad välja, üks tydruk jääb sisse. Taksojuht kutsub meid peale ja ütleb, et võib meid ka teenindada. Kuna meie teekond oli suht ühine, siis polnud sellest suurt draamat ei meile, ega ühelegi osapoolele. 

Järgmine päev oli pühapäev ja kohustus oli kõikidel liituda väljasõidule loodusesse. Pakkisime 3 autotäit inimesi, 2 paati, õnged, krabipüügi vahendid ja 2 koera autodesse ja sõitsime jõesuudmesse oma vaba aega veetma. Kuna meie autos oli üks mees, kes "teadis" kuhu minna, siis usaldasime teda ja liikusime teistest autodest eraldi üksusena. Lõpp tulemus oli see, et meie auto oli ühelpool jõge ja teised 2 olid teiselpool. Midagi keerulist selle olukorra lahendamisel ei olnud ja inimesed tulid meie kaldale paadiga, sest meie koht oli ilusam. Meeldib see, et olen tagasi ookeani ääres. Siin vesi helesinine ja tuult ega miskit negatiivset ei ole (haid väljaarvatud). Minule see nn. eksitus jõekalda valikuga meeldis. Selle tõttu sain kogeda 4WD autoga sõitu, mida tegime rannas, liiva peal. Ookean oli helesinine ja liiv valge. Pean kohe ka ära rääkima, et jõesuudmesse minnes jäime ühe korra liivasisse kinni ja tagasi tulles 4 korda. Iseenest kinnijäämises ei ole midagi hullu, aga kui kinnijäämise hetkel on auto tõusuvee kõrgeimast tasemest madalamal, on lood halvad. Meie auto oli suurepärane linnamaastur, aga linnast väljas võib juhtuda, nukraid mälestusi pakkuvaid hetki. Õnneks saime enne pimedat ja enne tõusu oma auto väljakaevatud. 

Kui paadid oli vettelastud siis varustasime krabipüünised söödaga ja mehitasime paadid. Mina veetsin vast kogu päeva paadis. Miski 5 tundi paadisõitu vast kindlasti. Olime nagu jahimehed, paadiga otsisime kohta, kuhu võiks krabid oma elamise sättida. Päeva peale saime ühe suure ja ühe väikse, mis oli alamõõduline (ausõna lasime tagasi). Tõus ja mõõn on siin päris suured ja liigub väga kiiresti. Inimesed, kes jäid kaldale püüdma, said mõningaid väiksemaid kalu. Üks paat läks mere peale, nende õnge otsa sattus ka hai, aga tamiil katkes ja ei pidanud hakkama haiga tegelema. Mina ei saanud miskit kala ja krabidega ei läinud ka õnneks.

Päev oli väsitav ja meeleolukas. Tagasi tulles jäime rannas liivale kinni. Lükkasime ja kaevasime ja lükkasime ja kaevasime. Kui kinni jäime, võtsime paadi auto tagant ära ja liigutasime paati käsitsi. Õnneks oli meid autos 5 suurt meest (tegelt oli 4 ja pool (mina pean veel kosuma). Kahjuks jäi ookeanisse loojuv päike nägemata, sest olin ametis kaevamisega, aga see-eest sain paari kogemuse võrra rikkamaks: hüpata sõitva auto peale ja istuda sõidu ajal paadis, mis autotaga treileri peal ning siõta rannaliival kiirusega, mis sundis paati nii mõnelgi korral ratastega õhku puutuda. Päev oli super ja elamusi rohkelt.

Kahjuks oli ka üks kurb juhtum. Nimelt üks koertest otsustas, et  konksu otsas olevat sööta on mõistlik süüa. Konks kõhus viidi koer järgmisel päeval arsti juurde ja lõpuks esitati 1400 dollari suurune arve, et operatsiooniga see konks kätte saada. Praegu koer veel arsti juures, aga väidetavalt on kõik OK.

Tänane päev algas järjekordse koristusega. Nädalavahetuse tagajärgest koristasime oma elamise, paadid ja varustuse. Auto pidime ka koristama, aga randa kalastamisele minek tundus olulisem olevat ja autot saab ka homme koristada. Läksme mereranda ja viskasime oma õnged sisse. Ka seekord ei olnud meil õnne (kogemused ja varustus olid super hea, aga õnnest jäi puudu), ei saanud kala. Aga nagu ma arusaanud, siis pigem on oluline sotsiaalne pool ja niisama ilma nautimine. Ilm on olnud väga super, kraade nii 29, taevas pilvitu, tuul on ka täpselt mõnus (jahutab, aga ära ei puhu). 

Üks pilt

Kahjuks pean mainima, et palju pilte selle postitusega ei kaasne, aga kui Kununurrasse saame, siis teen eraldi piltide postituse. Aga ühe pildi tänasest päevast ma siiski panen. 

Puhkus on suurepärane, midagi muretsema ei pea, kõik toimib, tegevust on, ilm on 12 punkti vääriline ja Eesti jõudmiseni pole enam kuuaegagi jäänud. Kõik toimib ja ootan juba meie neljapäevast avamere ookeani retke. Jääme ööseks merele, sest muidu ei tohiks me niipalju kala püüda ja kalaretk saaks 3-4 tunniga otsa. 

Olge mõnusad ja ainult 2 postitust on veel jäänud.

Võtke aega puhata.