sügav sinine

Broome

Ongi käes see aeg, kui tuleb minupoolt viimane iganädalane kokkuvõte. Vabandan, et need postitused ei ole igakord lubatud ajaks valminud, aga olen siiski üritanud nädalas korra aja mahavõtta ja arvutiekraanile mõned read kirjata. 
Üks postitus tuleb veel, kuhu üritan koondada Austraalia reisi kokkuvõtte, sellest riigist kujunenud hoiakud  ning anda mõned omapoolsed soovitused, kui keegi peaks mingitel veidratel asjaoludel minu arvamust küsima teemal: "millised on minu soovitused Austraaliasse reisimiseks seljakoti rändurina?". Ei hakka selle postituse väljastamise aega reklaamima, aga loodan seda teha lähiajal. 

Oma seiklusega jäime pooleli teisipäeval Broome äärelinnas. 

hommikusöögile

Teisipäeval vaatasime linnas ringi ja väisasime kahte nn. kaubamaja ning linnas asuvaid väikseid tänavapoekesi. Broome linna märksõnadeks on pärlid, turism ja rand. Turiste seal palju ja igapäevaga tuli järjest juurde. Õnneks ei pidanud oma küünarnukke nende peale kulutama. Linna keskel asub vangla ja "kesklinnast" 500 meetri kaugusel on lennujaam, lennukid maanduvad üle turistide. Inimesi elab 14 000, aga turistide hooajal küündib see 45 000 inimeseni. Lisaks on Cable Beach, mis olevat päris kuulus. Teisipäev oli pigem rahulik kulgemine, hommikusöök, veidike linna ja siiis õhtul oli pokker. Minujaoks oli tegemist "highstakes" turniiriga, aga kuna märkasin võimalust, siis otsustasin seda kasutada. Kahjuks võidust jäin võidust ilma tänu riveri kaardile, aga ma ei kurda, sest turniiri keskel oli paaril korral õnn ka minupool.

Kolmapäev.
Sellel päeval hakkas meie Broome reisi üks tipphetki ja peapõhjuseid, miks me sinna üldse läksime. Väidetavalt oli seda üritust korraldatud umbes aasta.

juhtimiskonsool

7 meetrine paat

laeva kapten paremal ja Clint vasakul

tundub, et tuleb

sööt

Kõik tingimused langesid ideaalsele ajale ja paadi omanik võttis omale haigus päeva ja varahommikul kell 05.00 lasime 7 meetrise paadi vette. 3-4 tunnine sõit 120 km rannikust ookeani rüppe võis alata.
Kalastajaid oli paadis 6. Paadi omanik (White) temaga ühes majas elav mees (Jonesi), mees, kelle juures meie ööbisime (Clint) ja siis meie kolm. GPS süsteemis oli ära märgitud suurepärased kalastamiskohad. Jõudes märgitud kohtadesse visati esialgu landid paaditaha vette ja püüti mõned kalad, et oleks sööta. Muidugi olid meil omalt poolt kaasa võetud ka poest ostetud külmutatud kalmaarid ja väiksed kalakesed aga mis saaks olla mõnusam, kui püüda ookeanist ise oma sööta.

esimene on ikka kõige armsam

Söödaks kasutasime makrelle. Kõik püüdsid vähemalt ühe ja kokku oli miski 10 kala. Esialgu sellest piisas ja kuna paar lanti läks tamiili katkemise ja vasarhai tõttu kaduma, siis me peale poole tunnist püüdmist liikusime edasi.
Minul oli selles paigas au üritada püüda viimane makrell. Simon viskas landi vette ja andis ridva minule. Näkkas ja hakkasin kerima. Aga minu ebakompetentsus piisava kiirusega kerida meelitas ligi haisi. Järgnevat vaatepilti on võimalik ainult Discoveri pealt vaadata (ja vähestel valitutel päriselt): suur vasarhai hüppas koos minu makrelliga veest välja ja mängleva kergusega napsas minu kala endale. Ainult katkine tamiil jäi mulle. Mainin kiiresti ära, et ei kasutanud neid makrelle terves suuruses, vaid ikka tükkidena. 

Dave topelt saagiga

Kui makrellid püütud liikusime edasi. Eelnevalt GPS`il ära märgitud kohtadel püüdsime korallrahu pealt kalu. Kaptenil oli miski 6-7 kohta märgitud ja siis me liikusime umbes 20 minuti tagant ühest kohast teise. Seda tegime kuni läks pimedaks. Pimeduse saabudes sättisime omale magamisasemed. Minul oli vast paadi kõigeparem magamis ase. Esimene kalastuspäev oli minu jaoks veidike kurnav, kuna eelmise päeva uneaeg jäi lühikeseks ja lained tegid veidike tuska. Leevendust pakkusid merehaiguse ravimid ja väga hea uni ookeani lainetes. Ookean minujaoks tundus olevat veidike rahutu, aga tegelt oli tegemist suhteliselt väikeste lainetega.

Tema kohta öeldi: tõeline austraallane

red emperor (paremal)

Action

 Järgmisel päeval olin jälle valmis kalastama. Esialgu tegin vaid paar sisseviset ja püüdsin mõned kalad. Aga peale seda, kui Simon võitles hai kalaga , märkasin, et Ta kasutas selleks spets vööd ridva hoidmiseks. Kuna keegi teine seda ei soovinud enam kasutada, siis hakkasin ma ise seda kasutama.

retke suurim paati püütud kala

Hai

auguga hai

Teema nimelt selles, et kui ei kasuta seda vööd, tuleb oma alakehas leida positsioon ridva alumise otsa paigutamiseks.
Esimesed 4-5 kalapüüdmist on enamvähem, aga pärast seda peab keha pealt hakkama otsima kohta, mis ei valuta. Spets vöö aitab leevendada seda probleemi. Pärast esimest kasutuskorda tundsin märgatavat muutust (see siin võib tunduda nagu Teleturu reklaam, aga nii oli. Päriselt kaa). Teisel päeval leotasin koguaeg oma konkse ja lõpuks tõmbasin miski 20 kala välja. Neist vast 10 ringis olid fileerimist väärt, mõned jäeti söödaks ja ülejäänud lasti vette tagasi. 

säga 

Kalad fileeriti koheselt, pandi kilesse ja paigutati koos jääga külmakasti. Reisi lõpuks oli 105 liitrine anum kalade fileesid triiki täis. Kokku püüdsime ligi 50 söödavat kala. Lisaks 3 haid ja lugematu koguse kalu, mille me tagasi vette lasime ning hulganisti kalu, mida kasutasime söödana. 

Enne kodupoole tagasi liikumist, võtsime välja tamiili ja püüdsime mõned kalad käsitsi tamiili ja konksuga. Simon sai hai ja mina tõmbasin kõikide paadis olnud inimeste üllatuseks säga (100 km rannikust).

Times like these

Õhtu lõpetuseks viskasime oma õnged veelkord sisse, et püüda koduteel mõni makrell. Päike loojus, paat popsutas kodupoole, päike loojumas, ridvad püüavad kala, ookean vaikne, inimesed väsinud, kuid rõõmsad ja muusikaks oli Foo Fighters - "Times Like These". Kodutee oli väga pikk, aga mulle meeldis, tähistaeva all vaikselt õlut libistada, mõnus muusika ja seltskond.

Peale väljapuhkamist läksime järgmisel päeval paati ja varustust puhastama. Õhtul saime maitsta väidetavalt parimaid kalu, mida ookeanist võib püüda. Kirjutan siia Ingliskeelsed nimed: coral trout, coral cod, Red Emperor. Neid ei söönud, aga konksotsa jäid:  red snapperid, Chinaman fish ja Travelli fish. 

Broome oli võimas kogemus ja kindlasti jääb eluks meelde. Lisaks sain seal tuttavaks paljude inimestega, kelle kohta võib vabalt öelda: tõelised austraallased. Kui kunagi peaks Austraaliasse tagasi tulema, siis need inimesed pakkusid oma seltskonda. Sain sealt mõtteainet ja kogemusi, mida mujalt ei ole saanud. Väga positiivne elamus. 

Laupäeva veetsime kodupoole liikudes ja pühapäeval läksime Kununurra lähistele loodusimesi vaatama. 

vasakul Simon, paremal Karel

Kohtadeks olid El Questro ja Emma Gorge. Nagu alati, siis ka seal visati meie teele igasuguseid seikluseid. 

Gibbs river 

taga Dave, paremal Simon

maastikuvaade

Eelmises postituses kirjeldasin neid "Sirgala" maastikku meenutavaid vaateid. Nüüd saan nendest näidata ka pilte. Väidetavalt olime kohas, kus võeti üles film "Austraalia". Ise ei ole seda filmi näinud, seega ei oska kommenteeriga. Väga ilus koht, kuigi ümber ringi oli suht madala taimestikuga maastik. Kõrguvad kaljud olid omaette spektaakel. Otsustasime, et jääme ühe jõe ületuskohas seisma, peatume veidikeseks ja liigume tagasi. Seal üks kiirabiauto oli oma rehvi lõhkunud. Tüüpiliste austraallasena ruttasime neile appi. Vahetasime rehvi ära ja saime õppetunni: "Simoni autosse tuleb muretseda parem tungraud." Otsustasime, et käime autoga teiselpool jõge ikkagi ära ja tuleme kohe tagasi. Tagasi tulles ei läinud enam 4WD käigud 2WD peale ja saime aru, miskit on jama.

veetõke, mille taga on El Questro

hädas kiirabi, ei olnud väljakutsel

 Edasi sõites El Questro linna saamiseks tuli meil ületada üks oja. Otsustasime, et kuna autol on miski kala sees, siis ei hakka ületama suhteliselt sügavat vett. Läksime autost välja ja avastasime oma autolt tühja rehvi. Õnneks oli suhteliselt eraldatud piirkonnas asuva linna viiv tee tiheda liiklusega ja meile tuldi omakorda appi. Vahetasime ratta ära ja meie 4WD probleem sai ka selle tõttu lahendatud. Otsustasime ikkagi El Questro`sse viiva tee ületada. Tagasi teel kodupoole leidsime ühe valge Opel Vectra (tegelt oli Commodore, aga mõte jääb samaks) teeääres seismas, 4 nukrat tydrukut kõrval. Otsustasime aidata. Neiud olid oma autoga sõitnud üle suure kivi (kõik tydrukud kinnitasid, et kivi oli roosa, tegelt ei olnud) ja pärast seda enam auto ei käivitunud. Ei käivitunud sellesmõttes, et nad jätsid auto seisma, et hinnata kahjusi ja eemaldada teepealt kivi. Üritasime igatepidi aidata ja lükata autot käima, aga ei miskit. Meie hinnangul oli auto mitte käivitumise põhjus pigem selles, et sellega oli ületatud veetõkkeid, mida isegi 4WD autoga on veidike kahtlane ületada. Neiud väitsid, et sellele autole meeldib veetõkkeid ületada.....Ei hakanud nendega vaidlema. Pakkisime 4 neiut tagaistmele ja viisime nad El Questro`sse tagasi.

tühi rehv

Peale seda läksime chekkisime Emma gorge (kuristik). Seal lõpus oli juga ja veesilm, väga mõnus paik suviseks jahutuseks. Mina sinna vette ei läinud, sest vesi oli külm. Järjekordne päev oli tegus ja elamusterohke.

Edasised tegevused on jälle lahtised, sest siin muutuvad olukorrad kiiresti. Nimelt pidime täna minema  järjekordset loodusimet vaatama, aga kuna meie käsutuses olevad mõlemad autod on tõbised, siis ei ole praegusel hetkel teada, mis saama hakkab. Reedeks olen kindlasti Darwinis, mis vahepeal juhtub, see on lahtine.