Kokkuvõtteks

Kokkuvõtteks Plaanisin siia veits pikema kokkuvõtte Austraalia kogemusest teha, aga kuna praegu on tekkinud tehnilised probleemid ja olen jõudnud järeldusele, et ei ole võimeline kirja panema üheselt mõistetavat ja kõikehõlmavat kokkuvõtet. Nendele kahele mõttele tuginedes, otsustasin teha lühikese ja kõige olulisemat infot sisaldava viimase postituse. Loomulikult olen igati valmis oma mõtteid, tähelepanekuid ja hoiakuid Austraalia suhtes jagama inimestega, kellele need huvi pakuvad. Soovitused bäkkerile: •ole avatud meelega •ära võta asju isiklikult •keele mitte oskamine ei ole takistuseks, kasuta kasvõi kehakeelt •pidevalt loo ja otsi uusi kontakte, kunagi ei või teada millal neist võib kasu olla •kasuta mõtteviisi:"raske see ikka olla saab" •jää iseendaks •Ainus inimene, kellele saad loota on Sina ise, teised võivad Sind aidata, aga väga loota ei saa •ei ole olemas ühte Austraaliat, kõik osariigid on erinevad. •ja kõige olulisem on jääda positiivseks ning aidata abivajajaid, järgmises kurvis võib Sinul abi vaja olla. Kindlasti on neid soovitusi veel, aga need olid olulisimad, mis meelde tulid. Lõppsõna Lõpetuseks ma tänan kõiki blogi lugejaid, sõpru, pereliikmeid ja kaasaelajaid. Klikkide arvu vaadates jääb mulje, et huvilisi oli rohkem, kui ainult mu vanaema. Eriti suur aitähh mu tädile (Ira) kelleta see ettevõtmine poleks toimunud. Samasugune tänu läheb Andrile, kes Austraalia reisi mõtte mulle pähe pani ja mind kaasa võttis. Väga palju aitasid mind Austraalias õed Marju ja Kaire. Hea meel, et päris kõik sõbrad Eestis mind täiesti ära ei unustanud ja ikka vahepeal ennast meelde tuletasid ning vastasid mu kõnedele. On positiivne, et ka varajastel hommikutundidel mu telefonikõnedele reageeritakse (tänks Tarmo) ja mulle kella 05.00 hommikul helistatakse (Vaske poiss). Minu reis Austraalia maal saab kohe otsa ja minu blogi eesmärk on täidetud. Kas see reis Austraaliasse jääb viimaseks või mitte, seda veel ei tea. Sest kunagi ei ole mõistlik jääda seisukohale: ei enam. Igatahes tekkis Austraalias kontakte, kes mind seal hätta ei jätaks ja tekkis kontakte nii mõneski teise maailmariigs, kellega ühendust võtta, kui vastavatesse piirkondadesse sattuda. Lisaks tekkis ka eestimaiseid kontakte, kellega oleks positiivne ka edaspidi kokku saada. Kõik eesmärgid, mis mind Austraaliasse minema ajendasid, said kuhjaga täidetud ja Austraalia kohtles mind hästi.Lõpetuseks üks lugu, mis avalikel esitlustel ei ole jätnud külmaks ühtegi kuulajat ja just austraallaste hulgas tekitas positiivset elevust. Mina kummardan, lahkun lavalt ja varsti olen tagasi Eestis. Tänan tähelepanu eest.

sügav sinine

Broome

Ongi käes see aeg, kui tuleb minupoolt viimane iganädalane kokkuvõte. Vabandan, et need postitused ei ole igakord lubatud ajaks valminud, aga olen siiski üritanud nädalas korra aja mahavõtta ja arvutiekraanile mõned read kirjata. 
Üks postitus tuleb veel, kuhu üritan koondada Austraalia reisi kokkuvõtte, sellest riigist kujunenud hoiakud  ning anda mõned omapoolsed soovitused, kui keegi peaks mingitel veidratel asjaoludel minu arvamust küsima teemal: "millised on minu soovitused Austraaliasse reisimiseks seljakoti rändurina?". Ei hakka selle postituse väljastamise aega reklaamima, aga loodan seda teha lähiajal. 

Oma seiklusega jäime pooleli teisipäeval Broome äärelinnas. 

hommikusöögile

Teisipäeval vaatasime linnas ringi ja väisasime kahte nn. kaubamaja ning linnas asuvaid väikseid tänavapoekesi. Broome linna märksõnadeks on pärlid, turism ja rand. Turiste seal palju ja igapäevaga tuli järjest juurde. Õnneks ei pidanud oma küünarnukke nende peale kulutama. Linna keskel asub vangla ja "kesklinnast" 500 meetri kaugusel on lennujaam, lennukid maanduvad üle turistide. Inimesi elab 14 000, aga turistide hooajal küündib see 45 000 inimeseni. Lisaks on Cable Beach, mis olevat päris kuulus. Teisipäev oli pigem rahulik kulgemine, hommikusöök, veidike linna ja siiis õhtul oli pokker. Minujaoks oli tegemist "highstakes" turniiriga, aga kuna märkasin võimalust, siis otsustasin seda kasutada. Kahjuks võidust jäin võidust ilma tänu riveri kaardile, aga ma ei kurda, sest turniiri keskel oli paaril korral õnn ka minupool.

Kolmapäev.
Sellel päeval hakkas meie Broome reisi üks tipphetki ja peapõhjuseid, miks me sinna üldse läksime. Väidetavalt oli seda üritust korraldatud umbes aasta.

juhtimiskonsool

7 meetrine paat

laeva kapten paremal ja Clint vasakul

tundub, et tuleb

sööt

Kõik tingimused langesid ideaalsele ajale ja paadi omanik võttis omale haigus päeva ja varahommikul kell 05.00 lasime 7 meetrise paadi vette. 3-4 tunnine sõit 120 km rannikust ookeani rüppe võis alata.
Kalastajaid oli paadis 6. Paadi omanik (White) temaga ühes majas elav mees (Jonesi), mees, kelle juures meie ööbisime (Clint) ja siis meie kolm. GPS süsteemis oli ära märgitud suurepärased kalastamiskohad. Jõudes märgitud kohtadesse visati esialgu landid paaditaha vette ja püüti mõned kalad, et oleks sööta. Muidugi olid meil omalt poolt kaasa võetud ka poest ostetud külmutatud kalmaarid ja väiksed kalakesed aga mis saaks olla mõnusam, kui püüda ookeanist ise oma sööta.

esimene on ikka kõige armsam

Söödaks kasutasime makrelle. Kõik püüdsid vähemalt ühe ja kokku oli miski 10 kala. Esialgu sellest piisas ja kuna paar lanti läks tamiili katkemise ja vasarhai tõttu kaduma, siis me peale poole tunnist püüdmist liikusime edasi.
Minul oli selles paigas au üritada püüda viimane makrell. Simon viskas landi vette ja andis ridva minule. Näkkas ja hakkasin kerima. Aga minu ebakompetentsus piisava kiirusega kerida meelitas ligi haisi. Järgnevat vaatepilti on võimalik ainult Discoveri pealt vaadata (ja vähestel valitutel päriselt): suur vasarhai hüppas koos minu makrelliga veest välja ja mängleva kergusega napsas minu kala endale. Ainult katkine tamiil jäi mulle. Mainin kiiresti ära, et ei kasutanud neid makrelle terves suuruses, vaid ikka tükkidena. 

Dave topelt saagiga

Kui makrellid püütud liikusime edasi. Eelnevalt GPS`il ära märgitud kohtadel püüdsime korallrahu pealt kalu. Kaptenil oli miski 6-7 kohta märgitud ja siis me liikusime umbes 20 minuti tagant ühest kohast teise. Seda tegime kuni läks pimedaks. Pimeduse saabudes sättisime omale magamisasemed. Minul oli vast paadi kõigeparem magamis ase. Esimene kalastuspäev oli minu jaoks veidike kurnav, kuna eelmise päeva uneaeg jäi lühikeseks ja lained tegid veidike tuska. Leevendust pakkusid merehaiguse ravimid ja väga hea uni ookeani lainetes. Ookean minujaoks tundus olevat veidike rahutu, aga tegelt oli tegemist suhteliselt väikeste lainetega.

Tema kohta öeldi: tõeline austraallane

red emperor (paremal)

Action

 Järgmisel päeval olin jälle valmis kalastama. Esialgu tegin vaid paar sisseviset ja püüdsin mõned kalad. Aga peale seda, kui Simon võitles hai kalaga , märkasin, et Ta kasutas selleks spets vööd ridva hoidmiseks. Kuna keegi teine seda ei soovinud enam kasutada, siis hakkasin ma ise seda kasutama.

retke suurim paati püütud kala

Hai

auguga hai

Teema nimelt selles, et kui ei kasuta seda vööd, tuleb oma alakehas leida positsioon ridva alumise otsa paigutamiseks.
Esimesed 4-5 kalapüüdmist on enamvähem, aga pärast seda peab keha pealt hakkama otsima kohta, mis ei valuta. Spets vöö aitab leevendada seda probleemi. Pärast esimest kasutuskorda tundsin märgatavat muutust (see siin võib tunduda nagu Teleturu reklaam, aga nii oli. Päriselt kaa). Teisel päeval leotasin koguaeg oma konkse ja lõpuks tõmbasin miski 20 kala välja. Neist vast 10 ringis olid fileerimist väärt, mõned jäeti söödaks ja ülejäänud lasti vette tagasi. 

säga 

Kalad fileeriti koheselt, pandi kilesse ja paigutati koos jääga külmakasti. Reisi lõpuks oli 105 liitrine anum kalade fileesid triiki täis. Kokku püüdsime ligi 50 söödavat kala. Lisaks 3 haid ja lugematu koguse kalu, mille me tagasi vette lasime ning hulganisti kalu, mida kasutasime söödana. 

Enne kodupoole tagasi liikumist, võtsime välja tamiili ja püüdsime mõned kalad käsitsi tamiili ja konksuga. Simon sai hai ja mina tõmbasin kõikide paadis olnud inimeste üllatuseks säga (100 km rannikust).

Times like these

Õhtu lõpetuseks viskasime oma õnged veelkord sisse, et püüda koduteel mõni makrell. Päike loojus, paat popsutas kodupoole, päike loojumas, ridvad püüavad kala, ookean vaikne, inimesed väsinud, kuid rõõmsad ja muusikaks oli Foo Fighters - "Times Like These". Kodutee oli väga pikk, aga mulle meeldis, tähistaeva all vaikselt õlut libistada, mõnus muusika ja seltskond.

Peale väljapuhkamist läksime järgmisel päeval paati ja varustust puhastama. Õhtul saime maitsta väidetavalt parimaid kalu, mida ookeanist võib püüda. Kirjutan siia Ingliskeelsed nimed: coral trout, coral cod, Red Emperor. Neid ei söönud, aga konksotsa jäid:  red snapperid, Chinaman fish ja Travelli fish. 

Broome oli võimas kogemus ja kindlasti jääb eluks meelde. Lisaks sain seal tuttavaks paljude inimestega, kelle kohta võib vabalt öelda: tõelised austraallased. Kui kunagi peaks Austraaliasse tagasi tulema, siis need inimesed pakkusid oma seltskonda. Sain sealt mõtteainet ja kogemusi, mida mujalt ei ole saanud. Väga positiivne elamus. 

Laupäeva veetsime kodupoole liikudes ja pühapäeval läksime Kununurra lähistele loodusimesi vaatama. 

vasakul Simon, paremal Karel

Kohtadeks olid El Questro ja Emma Gorge. Nagu alati, siis ka seal visati meie teele igasuguseid seikluseid. 

Gibbs river 

taga Dave, paremal Simon

maastikuvaade

Eelmises postituses kirjeldasin neid "Sirgala" maastikku meenutavaid vaateid. Nüüd saan nendest näidata ka pilte. Väidetavalt olime kohas, kus võeti üles film "Austraalia". Ise ei ole seda filmi näinud, seega ei oska kommenteeriga. Väga ilus koht, kuigi ümber ringi oli suht madala taimestikuga maastik. Kõrguvad kaljud olid omaette spektaakel. Otsustasime, et jääme ühe jõe ületuskohas seisma, peatume veidikeseks ja liigume tagasi. Seal üks kiirabiauto oli oma rehvi lõhkunud. Tüüpiliste austraallasena ruttasime neile appi. Vahetasime rehvi ära ja saime õppetunni: "Simoni autosse tuleb muretseda parem tungraud." Otsustasime, et käime autoga teiselpool jõge ikkagi ära ja tuleme kohe tagasi. Tagasi tulles ei läinud enam 4WD käigud 2WD peale ja saime aru, miskit on jama.

veetõke, mille taga on El Questro

hädas kiirabi, ei olnud väljakutsel

 Edasi sõites El Questro linna saamiseks tuli meil ületada üks oja. Otsustasime, et kuna autol on miski kala sees, siis ei hakka ületama suhteliselt sügavat vett. Läksime autost välja ja avastasime oma autolt tühja rehvi. Õnneks oli suhteliselt eraldatud piirkonnas asuva linna viiv tee tiheda liiklusega ja meile tuldi omakorda appi. Vahetasime ratta ära ja meie 4WD probleem sai ka selle tõttu lahendatud. Otsustasime ikkagi El Questro`sse viiva tee ületada. Tagasi teel kodupoole leidsime ühe valge Opel Vectra (tegelt oli Commodore, aga mõte jääb samaks) teeääres seismas, 4 nukrat tydrukut kõrval. Otsustasime aidata. Neiud olid oma autoga sõitnud üle suure kivi (kõik tydrukud kinnitasid, et kivi oli roosa, tegelt ei olnud) ja pärast seda enam auto ei käivitunud. Ei käivitunud sellesmõttes, et nad jätsid auto seisma, et hinnata kahjusi ja eemaldada teepealt kivi. Üritasime igatepidi aidata ja lükata autot käima, aga ei miskit. Meie hinnangul oli auto mitte käivitumise põhjus pigem selles, et sellega oli ületatud veetõkkeid, mida isegi 4WD autoga on veidike kahtlane ületada. Neiud väitsid, et sellele autole meeldib veetõkkeid ületada.....Ei hakanud nendega vaidlema. Pakkisime 4 neiut tagaistmele ja viisime nad El Questro`sse tagasi.

tühi rehv

Peale seda läksime chekkisime Emma gorge (kuristik). Seal lõpus oli juga ja veesilm, väga mõnus paik suviseks jahutuseks. Mina sinna vette ei läinud, sest vesi oli külm. Järjekordne päev oli tegus ja elamusterohke.

Edasised tegevused on jälle lahtised, sest siin muutuvad olukorrad kiiresti. Nimelt pidime täna minema  järjekordset loodusimet vaatama, aga kuna meie käsutuses olevad mõlemad autod on tõbised, siis ei ole praegusel hetkel teada, mis saama hakkab. Reedeks olen kindlasti Darwinis, mis vahepeal juhtub, see on lahtine.

Puhkus

Reedeks jõudsime Broome. Vahepealsetel päevadel Kununurras midagi vaatamas ei käinud. Ainult koristasime oma elamise, töö varustuse ja isiklikud asjad. Reedel alustasime oma teekonda 06.30 ja peale 2 bensiinijaama külastamist ja pool tunnikest Halls Creek`is kohvitades olime 16.00 paiku 1000km eemal asuvas linnas. Pimedas oleks sellise teekonna läbimine üli ohtlik: kohalikud metsikud lehmad, pullid, hobused, emud, kaamlid, eeslid ja sead on väga aktiivsed ja ei hooli mööduvast liiklusest. Liiklusvahendi kohtumine kaalukate tegelastega võib saada saatuslikuks, kui muidugi ei oma 4-5 rekka pikkust "road traini". Need maantee rongid on ikka väga uskumatud vahendid, kujutage ette, et üks auto veab 5 rekka kaupa (olen näinud seda ja ikkagi ei suuda uskuda). Teekonnal midagi ei juhtunud, kuigi meetri kauguselt sõitsime nii mõnestki lehmast mööda ja kiirus ei olnud väike. Retke esimesed sajad kilomeetrid olid ilusad, muidu on ümberringi kõrb, aga siis tuleb jälle mõni kalju. Meenutas veidike Sirgala karjääri (ainult tuleb korrutada suurust juurde) ja Ameerika filmidest nähtud kõrbe. Teekonna lõpus oli ainult võsa ja ei osanud sellest miskit ilu leida, viskasin oma silma kinni ja puhkasin päevast. 

Ärkasin Broome linnas ja läksime otse bäkkerisse, kuhu me omale elamise broneerisime. Seal aga selgus, et meid oli paigutatud erinevatesse tubadesse ja oleksime pidanud jagama oma elamist erinevate inimestega. Selline variant meile ei sobinud ja kuna meiega juba pahandati, et miks me ei tule ööbima ühtede inimeste juurde, siis seadsimegi oma rattad nende heade inimeste juurde ja oleme oma aega veetnud siin ning teeme seda, kuni Broome linn meie seljataha jälle jääb. Mina ja Dave jagame treilerit, Simon pani oma voodi keset elutuba püsti. 

Broome inimesed (vähemalt need, kellega me siin oleme kohtunud) on väga chillid ja lahked. Veider on see, et inimesed elavad majades, milles nad jagavad elamist inimestega, keda nad enne ei tundud. Kõik on vanemad inimesed ja käivad tööl ja chillivad. Elamist nad jagavad, sest siin linnas on elamispinnad kallid (nii üür, kui ka ost). Hindu praegu öelda ei oska, sest ei ole uurinud. Aga inimesed on üldiselt väga rõõmsad ja abivalmis. 

Laupäeval käisime kohalikul laadal. Seal müüs meile peavarju pakkuv perenaine oma riidetoodangut: http://www.aussiewakkywear.com/ karupüksid Austraaliast (ka minule on see veider). Aga kui keegi soovib ennast talveks ennast varustada, siis andke teada. Peale laata olime kõik sunnitud (poleks läinud, oleks pahandus tulnud)  minema ühte pubisse, kus see naine igal laupäeval käib ja oma pärastlõunat veedab. Seal veetsime aega ja jaurasime. 

Õhtul võtsin ühendust Indrekuga, kes oli oma vaba aega veetmas bäkkeris. Panime oma pundi kokku ja liitusime nendega. Pärast läksime kohalikku lõbustusasutusse Bungalow (ööklubiks seda paika mina nimetada ei saa). Suht ebameeldiv koht oli, kogu klubi oli täidetud miski ebamäärase suitsuga ja meenutas veidike 5. klassi klassiõhtut, kus poisid istuvad ühe seina ääres ja tüdrukud teise ääres. Igatahes seal kaua (vist) ei olnud ja taksoga koju. Väike linn, takso asi ka väga lihtsaks aetud. Takso seisab tänaval, osad inimesed tulevad välja, üks tydruk jääb sisse. Taksojuht kutsub meid peale ja ütleb, et võib meid ka teenindada. Kuna meie teekond oli suht ühine, siis polnud sellest suurt draamat ei meile, ega ühelegi osapoolele. 

Järgmine päev oli pühapäev ja kohustus oli kõikidel liituda väljasõidule loodusesse. Pakkisime 3 autotäit inimesi, 2 paati, õnged, krabipüügi vahendid ja 2 koera autodesse ja sõitsime jõesuudmesse oma vaba aega veetma. Kuna meie autos oli üks mees, kes "teadis" kuhu minna, siis usaldasime teda ja liikusime teistest autodest eraldi üksusena. Lõpp tulemus oli see, et meie auto oli ühelpool jõge ja teised 2 olid teiselpool. Midagi keerulist selle olukorra lahendamisel ei olnud ja inimesed tulid meie kaldale paadiga, sest meie koht oli ilusam. Meeldib see, et olen tagasi ookeani ääres. Siin vesi helesinine ja tuult ega miskit negatiivset ei ole (haid väljaarvatud). Minule see nn. eksitus jõekalda valikuga meeldis. Selle tõttu sain kogeda 4WD autoga sõitu, mida tegime rannas, liiva peal. Ookean oli helesinine ja liiv valge. Pean kohe ka ära rääkima, et jõesuudmesse minnes jäime ühe korra liivasisse kinni ja tagasi tulles 4 korda. Iseenest kinnijäämises ei ole midagi hullu, aga kui kinnijäämise hetkel on auto tõusuvee kõrgeimast tasemest madalamal, on lood halvad. Meie auto oli suurepärane linnamaastur, aga linnast väljas võib juhtuda, nukraid mälestusi pakkuvaid hetki. Õnneks saime enne pimedat ja enne tõusu oma auto väljakaevatud. 

Kui paadid oli vettelastud siis varustasime krabipüünised söödaga ja mehitasime paadid. Mina veetsin vast kogu päeva paadis. Miski 5 tundi paadisõitu vast kindlasti. Olime nagu jahimehed, paadiga otsisime kohta, kuhu võiks krabid oma elamise sättida. Päeva peale saime ühe suure ja ühe väikse, mis oli alamõõduline (ausõna lasime tagasi). Tõus ja mõõn on siin päris suured ja liigub väga kiiresti. Inimesed, kes jäid kaldale püüdma, said mõningaid väiksemaid kalu. Üks paat läks mere peale, nende õnge otsa sattus ka hai, aga tamiil katkes ja ei pidanud hakkama haiga tegelema. Mina ei saanud miskit kala ja krabidega ei läinud ka õnneks.

Päev oli väsitav ja meeleolukas. Tagasi tulles jäime rannas liivale kinni. Lükkasime ja kaevasime ja lükkasime ja kaevasime. Kui kinni jäime, võtsime paadi auto tagant ära ja liigutasime paati käsitsi. Õnneks oli meid autos 5 suurt meest (tegelt oli 4 ja pool (mina pean veel kosuma). Kahjuks jäi ookeanisse loojuv päike nägemata, sest olin ametis kaevamisega, aga see-eest sain paari kogemuse võrra rikkamaks: hüpata sõitva auto peale ja istuda sõidu ajal paadis, mis autotaga treileri peal ning siõta rannaliival kiirusega, mis sundis paati nii mõnelgi korral ratastega õhku puutuda. Päev oli super ja elamusi rohkelt.

Kahjuks oli ka üks kurb juhtum. Nimelt üks koertest otsustas, et  konksu otsas olevat sööta on mõistlik süüa. Konks kõhus viidi koer järgmisel päeval arsti juurde ja lõpuks esitati 1400 dollari suurune arve, et operatsiooniga see konks kätte saada. Praegu koer veel arsti juures, aga väidetavalt on kõik OK.

Tänane päev algas järjekordse koristusega. Nädalavahetuse tagajärgest koristasime oma elamise, paadid ja varustuse. Auto pidime ka koristama, aga randa kalastamisele minek tundus olulisem olevat ja autot saab ka homme koristada. Läksme mereranda ja viskasime oma õnged sisse. Ka seekord ei olnud meil õnne (kogemused ja varustus olid super hea, aga õnnest jäi puudu), ei saanud kala. Aga nagu ma arusaanud, siis pigem on oluline sotsiaalne pool ja niisama ilma nautimine. Ilm on olnud väga super, kraade nii 29, taevas pilvitu, tuul on ka täpselt mõnus (jahutab, aga ära ei puhu). 

Üks pilt

Kahjuks pean mainima, et palju pilte selle postitusega ei kaasne, aga kui Kununurrasse saame, siis teen eraldi piltide postituse. Aga ühe pildi tänasest päevast ma siiski panen. 

Puhkus on suurepärane, midagi muretsema ei pea, kõik toimib, tegevust on, ilm on 12 punkti vääriline ja Eesti jõudmiseni pole enam kuuaegagi jäänud. Kõik toimib ja ootan juba meie neljapäevast avamere ookeani retke. Jääme ööseks merele, sest muidu ei tohiks me niipalju kala püüda ja kalaretk saaks 3-4 tunniga otsa. 

Olge mõnusad ja ainult 2 postitust on veel jäänud.

Võtke aega puhata. 

lõpu algus

tööriided kohtusid prügikastiga

Järjekordne etapp Austraalia elus on läbisaanud. Aga siiski tahan andestust paluda, et ei suutnud oma eelmises postituses üles visatud lubadust täita. Viimased päevad on olnud väga kiired ja kui pole tööl olnud, siis on olnud väljaskäik.

Oma Austraalia viisal võin nüüd teha korrektuure: working/holiday. Seega jääb üle ainult puhata. Oma praeguse viisaga ei soovi enam Austraaliat aidata ja suunasin oma mustad ja haisvad tööriided prügikonteinerisse. Kokku tuli siin 21 järjestikku tööpäeva ja siit edasi tuleb 17 puhkepäeva Austraalias ning 16 päeva väljamaal. 

sissepääs meie elamisse

Homme on viimane päev Kununurras, vaatame veidike siin ringi läheme viskame mõned õnged sisse, ujume ja naudime vabaaega. Reedel pakime oma karavani kokku ja läheme vaatame Broome linna. Seal on plaan chillida, vaadata linna, hängida basseiniääres, tutvuda vaatamisväärsustega ja kohaliku ööeluga  ning on olemas ka kokkulepe ühe ookeani kalapüügi soorituseks, kui hästi läheb, siis veedame öö laevas.

Tõenäoliselt saan kokku ka Indrekuga ja olen olnud ühenduses ka Lemmoga, kes oli seesama, kellega tulime siia ühise lennukiga. Peale nädalast Broome linna vaatamist liigume tagasi Kununurra poole tagasi, vaatame üle veel mõned ilusad kohad ja siis viivad nad mind Darwinisse ning ise nad liiguvad nädalaks koju Queenslandi. Darwinis saan ööbida sealsete heade inimeste juures, on olemas kokkulepe diivanisurfari võmalusest. Seal veidike shoppingut (siinkohal tahan esitada järjekordse üleskutse: kui keegi soovib miskit Austraaliast saada, siis andke teada. Ei ole minul niipalju fantaasiat, et osta midagi asjalikku ja mingeid lambikaid turisti asju ei taha osta, sest enamik neist on "made in China", seega ei ole neil miskit väärtust. Ise suuremas koguses nänni ostma ei hakka, seega: tehke häält.) jätan Darwini inimestega hüvasti, tõenäoliselt hüppan ka oma värvipoest läbi ja siis juba laupäeva hommikul pühin punase mulla oma plätudelt ära ja astun lennukile. 

Viimane nädal on olnud Kununurras tihe tihe. Algul oli meil plaanis teha ka terve seenädal tööd, aga siis saadeti meie ülemusele email, et teisipäevaks peate olema kadunud, seega tuli päevi alustada koos päikesetõusuga ja lõpetada, kui enam midagi näha ei olnud. Aga selle eeliseks oli see, et aeg lendas kiiresti ja polnud võimalust passida. 

Nädalavahetusel käisime üritusel: "Kimberley moon". Piletid olid ülemuse poolt. Seal esinesid Kasey Chambers ja Paul Kelly kes on väidetavalt ühed Austraalia kantrimuusika ikoonid. See oli selline veider üritus. Kohapeal miskit alkoholi ei müüdud, aga võis tuua oma joogi sinna. Kuid ka sellel olid omad reeglid, et kella 16ni võis tuua 12 purki õlut või 2 pudelit veini või 12 purki segujooki(nt. jim beam cocaga) kella 18.30ni oli lubatud 8 purgijooki või 1 pudel veini ja peale 18.30t ei lubatud üldse alkoholi tuua. Kohapeal alkoholi ei müüdud ja kõik kes soovisid tarbida, pidid selle ise kaasa võtma. Tavaline teema oli, et inimesed tassisid siniseid jahutuskaste, kuhu oli niipalju alkoholi sisse pandud, kuipalju seda kaasa jõudis vedada. Üritus oli väga viisakas, kuigi alkoholi tarbimist oli märgata rohkesti. Kokku oli väidetavalt 4000 inimest, kes kuulasid kontserti. Mina neid artiste ei tundun aga kuulasin, mida nendel öelda oli. Väga positiivse mulje jätsid artistid. Artistide vahel oli üks Austraalia koomik: Tom Gleeson, kes tegi päris head huumorit. Ise ei oleks sellele kontserdile piletit ostnud, aga alati on hea miskit uut elamust saada. 

Kununurras on inimesed väga lahked ja sõbralikud, väga positiivne mulje, aga siia pikemaks ajaks elama ei tahaks küll jääda, liiga pisike ja kõik tunnevad kõiki. Kuiva hooajal võib siin kuukese veeta küll, aga väidetavalt on siinne märg hooaeg väga tappev, kuumus on 40 ja tuult ega miskit jahutust ei ole. Simon ütleb, et see on kõige kuumem koht maailmas, kus elada. Väidetavalt pidavat olema märjal hooajal tihtipeale olukord selline, et enamik välismaaga ühendusteid on üleujutatud ja kohale saab ainult lennates. Kokkuvõttes mulle Kununurra projekt meeldis, kahetsemiseks ei ole mingisugust põhjust. 

Üks huvitav seik, kuidas siin linnas pangakonto avamine toimub. Ma rõõmsalt läksin kontorisse, et avan konto. Tädi on minuga väga ühel lainel ja ootab mind oma kliendiks, aga minu rõõm on üürike. Tädi teatab, et enne konto avamist, tuleb minul pangainimesega kokkusaamine kokkuleppida, soovitatvalt järgmiseks nädalaks. Minu kohmetus oli suur, sest mina kliendina olen valmis ja olemas, tema klienditeenindajana on kohal, minul on kõik dokustaadid kaasas aga kahjuks ei saa kontot avada. 

Aga kui tädile seletan, et vaata, pole minul neid vabupäevi ja Teie pank suletakse juba kell 16.00 ning nädalavahetusel on kinni, siis on väga keeruline minul miskit aega kokkuleppida. Sellepeale näitab tädi nurgas seisvat arvutit ja on lahkesti nõus minu kõrval seisma, kui täidan internetis oma andmed ja esitan seal avalduse. Ma ei hakanud seda võimalust kasutama, sest minule ei jõudnud kohale, et miks see naine ei saa mind letitaga aidata. Seega loobusin ja täitsin kõik küsitud väljad kodus. Sain emaili, kus teatati, et saatsime Teile pangakonto numbrid jne. tulge lähimasse kontorisse ja teeme selle asja ametlikuks. Täna rõõmsal sammul läksin panga kontorisse(ei leppinud miskit aega kokku) Siis oli üks teine tydruk seal. Igatahes veetsin seal miski 40 minutit, tema täitis veel minu andmeid, juhiloa numbrid (kõigepealt oli vaja selgeks teha, et see on juhiluba) passinumbrid minu Pärnu aadress. Igatahes lõpetasime ikkagi selle nurgas seisva arvutitaga ja avasime ka interneti panga. Küsisin, et kas nüüd korras? siis tuli vastus et kõik tiptop. Ma rõõmus, aga 30 minutit hiljem: telefonikõne. Ole täitsa, kui aega saad, tule anna lepingule ka allkirjad. Peale 3 korra pangakontori külastust (tegelt oli neid 4, aga kuna jõudsin kontori uksetaha kell 16.10, oli kontor juba suletud. Seega ei arvesta seda külastusena) olingi selle panga klient. 

Praegu veel päriselt ei ole kohale jõudnud, et ongi tööpäevad lõppenud. Eks see teadmine tuleb, kui Broome hakkame liikuma. Hea meel on :) 

Sellenädala loovalik tuleb mu bossi lemmik kollektiivilt: Blues Travelers. Kui temal on vaja minna "happy place" siis ta kasutab selle kollektiivi plaate. See lugu on minu lemmikuid sellelt artistilt.