Lennukitäis eestlasi

Darwin, Põhjaterritoorium.

Darwin, Mindil beach

 Eelmisel neljapäeval oli Austraalia päev, minujaoks puhkepäev. Pole selle päeva kohta ametlikest allikatest midagi täpsemat uurinud. Kuigi kohalike inimeste kirjeldusi ja kohalikke uudiseid vaadates olen arusaanud, et see on umbes nagu segu Eesti Vabariigi aastapäevast (24.veb) (tähtis päev tähistada) ja jaanipäevast (24 juuni) (tähtis päev grill/mõdu). Inimesed lehvitavad lippe, tähistavad Austraalia vallutamist/koloniseerimist/asustamist, uutele kodanikele antakse kodakondsus, inimesed on rõõmsad, grillivad liha ja kuritarvitavad alkohoolseid jooke. Pärastlõunal juba oli näha jalgadel mitteseisvaid kodanikke ja kuna praegu on veel koolivaheaeg, siis oli päris palju pidutsevaid noori.  

Siin majutusasutuses kohtusin ühe eestlasega(praeguseks olen arusaanud, et siin neid veel päris mitu). Istun mina oma tavalise lauataga, on katusealune ja elektriühendusega varustatud. Samas lauas istub üks tüüp, kirjutab oma vihikusse juttu ja kuulab klappidega muusikat. Järsku küsib minult: ”Mis Sa oled eestlane vä?” Mind reetis Ordi arvuti. Igatahes on tegemist Kaire klassivenna Indrekuga. Kuna tuleme samast linnast, samast koolist, samade õpetajate valitsemise alt (tervitan siinkohal Tiiat!) läbides sama kaitseväe ja istudes 12000 km kaugusel kodust oli meil päris paljudest asjadest rääkida ja arutleda, asjalik inimene ja paljuski meie maailmavaated kattusid.  Neljapäeval läks Ta tagasi Paspaley pärlilaevale. Töötab samas ettevõttes, kus Joko ja Anty.

Eile vaatasime Channel 7 uudiseid. See tõi väga koduse tunde. Kogu uudiste meelolu ja ülesehitus oli sarnane Kanal 2 saatele “Reporter”. Esialgu räägiti kuidas 2 inimest uppus ookeanisse paadiga sõitma minnes, siis rääkis ühest juhtumist, kuidas üks noor poiss, kes “elas koguaeg kuristiku äärel kõndides” ja sai surmava elektri löögi elektrirongi katusel “surfides”, loomulikult oli vaja võtta intekas selle noore inimese sõbralt ja isalt. Enamik küsimusi oli stiilis “mis tunne on?”. Debiilne. Siis sujuvalt näitas kuidas kaks volüümikat kaksikut abiellusid samal ajal, samas pulmas, . Siis tuli teemaks nn. “piimasõda”, suuremad poeketid müüvad liiter piima ainult 1$ eest. Tarbija on rahul, poekettide piimamüük on tõusnud, inimesed tarbivad rohkem piima, aga farmerite kulusi see ei kata. Siis tuli uudislugu, et noored inimesed soovivad Austraaliast ära kolida. Liiga kallis elada ja lahkuda ei soovi ainult madalama haridusega inimesed vaid ka otse ülikoolist tulnud noored. Üldiselt andis see saade veelkord kinnitust, et enamikes riikides on paljud probleemid sarnased ja ei ole see Eesti niiväga sitt paik midagi (pole seda kunagi arvanudki). Tuleb prioriteedid paika panna ja endale selgeks teha, mida tegelikult elult tahetakse ja mis on päriselt oluline. Tegelt oli siia kirjutatud pikk jutt samal teemal, aga otsustasin et läheks liiga deepiks ja see pole see koht.

Robert Downey jr.

Neljapäeval tulid Darwinisse Anty sõber Taavi, Karl ja Iff. Nad korjasid Perbertonis avokaadosid, aga seal hakkas neil igav. Siia saabudes, oli esimene asi, mis neid vastuvõttis niiskus. Aga neile meeldis, et polnud niipalav kui Perth. Esmamuljed olid neil positiivsed, proovivad siin tööd leida ja kui õnnestub, siis jäävad pikemaks. Näitasin neile linna ja õhtul tegime paar õlut. Laupäeval käisime kinos “Sherlock Holmesi” vaatamas. Polnud küll 3D, aga suurelt ekraanilt oli hea vaadata. Efektid olid head, huumor oli mõnus ja Guy Ritchie oli kõikidest komponentidest voolinud mõnusa ajaveetmise. Minu tähelepanek: Robert Downey jr. oli  noore Silvester Stallone näoga, (tahtsin siia kirjutada, et “tundub nagu Rambo 5 on tulemas”. Googeldades seda, siis see tunne ei petnud, usun et siiski ilma Robertita)

Rahvaloendusel osalesin ära ja mind koliti uude tuppa, sinna, kus 3 uut eestlast ööbivad.  

Lauluks valiksin Ruja laulu “Oota mind”, seda ei ole youtubest saada, siiski soovitan inimestel oma fonoteegist tuhnida ja kui kellelgi on seda, siis kindlasti kuulata. Ivo Linna laulab Ruja laulus (miski eriprojekt). Mind väga üllatas, et ma seda lugu varem ei olnud oma arvutist leidnud. 

Senikaua kui inimesed otsivad oma muusikakogust seda laulu, siis soovitan vaadata allolevat videot. Sealne laul on ka väga hea. Selle video sain teada Indrekult, kes väitis, et kuigi see video on 16 aastat vana, siis Paspaley pärlifarmi elu on ikka veel samasugune. Pidi väga hea ettekujutuse andma sealse tööpäevade algustundidele. Laulab “Hoodoo Gurus” ja laul on “1000 miles away”.

Olge musid, tehke omale pai,

Karel

Darwin 1. nädal

Neljapäev 19.01.2012

praegu sajab vihma ja välku lööb. Kui Eestis paneb ühe paugu ja välgutab korra, siis siin laseb välk 5-10 sähvatust korraga ning tunne oleks nagu Victoria secret`i fotosessioonil.  

taevas enne tormi

Üks nädal Darwinis ja elu on võtnud mitu uut pööret. Anty läbis edukalt katsed Paspaley pärlilaeva tööks ja läks teisipäeva hommikul merele, vist isegi samale laeale, kus Joko. Kui me tulime Darwinsse, siis ööbisime Chillis`s backbackers`is aga nüüd ma kolisin  backbackkerisse (Meleleuca), mis asub üle tee. Hind sama, aga melu rohkem. Siin on oma baar, kus sotsialiseeruda (ei ole veel seda teenust kasutanud).

Mu tööpäevad veerevad värvipoes, põhimõtteliselt olen nagu laomees, aga kuna eelmisel nädalal lahkus 2 inimest ja kolmapäeval lasti päevapealt lahti ka bossist järgmine inimene, siis on mul rohkem tegemisi. Aga siiski on tihtipeale pärastlõunane aeg suhteliselt töövaene. Ise tuleb tegevust otsida. Enamus aega kulub värvipotsikute tõstmisel ühestkohast teise, lattu tulnud kauba poeletile laialilaotamisele mõnede euroaluste kiletamisele ja toonitud värvipotsikute segamisele (masina abil). Järgmisel nädalal peaks tulema jälle uus tegelane sinna tööle. Sellesmõttes jälle, et teisipäeval oli juba üks uus tegelane seal tööl.

jahisadam

Kui see uus tegelane sinna tööle tuli, siis mees, kes selles poes on 25 aastat töötanud, ütles mulle:”ära arva, et me üritame sind asendada, aga kuna me oleme 2 mehega vähemuses siis seepärarast on vaja inimesi juurde, tehke tööd nagu tiim”. Etterutates võin öelda, et reedel ütles boss:”arvestades situatsiooni, on Sul siin ettevõttes tööd niikaua, kui sa ise soovid.”

 

See tegelane, kes teisipäeval ühe päeva minuga töötas, ütles, et see töö, mis mina teen on väga igav ja mitte midagi ei toimu. Ma ütlesin, et just sellepärast mulle meeldibki, võta rahulikult ja puhka. Tema üks eelmine töökoht hõlmas 3 ametit korraga: kokk, manager ja siis oli veel midagi, mida ta ühel õhtul tegi. Tegelane ise nägi välja nagu “Friends” (Sõprade) seriaalist tegelane Joey. Rääkis oma erinevaid pidude lugusi, kuidas kõrval külas meelelahutuseks kaklemas käis, kuidas ta koolis ei viitsinud käia ja hoopis surfama läks ning kuidas ta ise oma põlve parandas, kui see 10 cm allapoole oli nihkunud, kuidas ta ei läinud arsti juurde, peale 10 meetriselt kaljult allakukkumist ja loomulikult iga oma loo peale ta lakkamatult naeris, isegi siis, kui ta oli oma hamba proteesi suust väljavõtnud ja rääkis kuidas poksides ta hambad välja löödi. Peale tööpäeva lõppu ütles Ta mulle, et homme ta küll siia enam tööle ei tule.

Cullen bay rand

 Järgmine päev ütles üks töökaaslane, et see uus tegelane ei ilmunud täna välja ja siis ma proovisin teha üllatunud nägu “oo, kas tõesti?”. Loodan, et saan seal veits kauem tööd teha, inimesed on okei, töö pole kontimurdev ja ei pea otsese päikese all passima.

 Aga nagu arusaan, siis praegusel hetkel on Darwinis suhteliselt palju tööd. Pigem on puudu töökätest. Et kui see töö ära jääb, siis vast vaatan siin miski teise töö. Eks selgub. Praegu kliima ei ole ka nii hull, vihma sajab korra päevas, peale seda on lahedam. Neljapäeval oli väga mahe ilm, võrreldes eelmiste päevadega. Kell 17.00 koju jalutades oli termomeetri näit 30 kraadi peal. Eiteagi, et kui palju siis eelmistel päevadel on olnud, miski 36 äkki. Enne jõule oli ilm ikka kuumem olnud, praegu on tänu vihmale viisakamad ilmad. Siin inmesed ütlevad:”mulle need vihmased päevad meeldivad!” ja inimesed loevad vihmaseid päevi:”eelmisel nädal oli kahjuks ainult üks vihmane päev...”

Mu töö värvidega tundus esialgu väga segane, sest seal neid potsikuid on erinevate põhjaga (läikiv, matt, satiin) siis erinevad firmad ja siis on igal värvil erinevad koostised. Valge, tugev baas, keskmine baas, kerge baas ja siis veel erinevad baasvärvid. Ja siis on sama asi teiste firmade potsikutega. 15 liitrised, 10 liitrised, 20 liitrised 5 liitrised 1 liitrised. Et sellest ülevaadet saada tuleb ikka asjasse süveneda. Sesmõttes on okei, et midagi pingelist ei ole, veedan oma 8 tundi ära ja siis järgmine päev jälle. Kui midagi teha enam ei ole, siis viin prügikasti välja (neid on mingi 10 ja siis ükshaaval viies kulutab ikka omajagu aega) või koristan ladu, sätin poes purke õigetpidi, aitan teisi inimesi värvisegamisel, viin pappkaste välja või ajan niisama juttu. Seal oli enne mind üks iirlane Neil (välimus oli nagu itaallasel, hoiakult oli nagu Vaske poiss, suitsetas ja ümbritsevast oli suht suva) see rääkis enamus süsteeme ära. Kellele tuleb muljet avaldada, kellega hästi läbisaada, kuidas silmapaista ja kuidas tööd hoida. Põhiline ongi, et tuleb näidata, et olen tegevuses. Kas päriselt ka midagi teen, see juba ebaoluline.  

Aga jah, et kui siin linnas pikemalt tööd pakutakse, siis on plaan siia jääda kauemaks. Vaadata põhja territooriumil ringi, teha miski reis Austraalia idarannikule ja siis enne Eestisse liikumist aasiasse paariks nädalaks ja siis oma sünnipäevaks koju. Vähemalt sünnipäevaks  tahaks Eestis olla. Siis sõpradega miskit toredat ette võtta. Sellised on praeguse hetke plaanid, ei vastuta nende muutumise eest.

Andri läks laevale, tegi kõik katsed ära. See töö oli Tal viimase 2 kuu unistus. Sellepärast Ta Darwinisse tahtiski tulla. Siin olles panustas kõik töö otsimised ühele kaardile ja kui see kaart tuligi, siis hakkas ka ise vaikselt kahtlema, et kas on ikka hea mõte. Aga noor poiss, las käib ära ja 14päeva hiljem saab teada, kas läheb uuesti või ei. Kui tavaliselt kulub sellisele tööle saamiseks üle kuu või mõned nädalad, siis temal läks aega 2 tööpäeva ja 3. päeva hommikul juba astus lennukisse. Kiire töö saamisel oli kindlasti üks põhjus Joko poolt antud soovitus.

Seenädal siin puhanud, eile sai väljas jälle “ühe õlle” tehtud. Eelmisel nädala sai seda rohkem tehtud. Esimesel päeval tulime, siis Joko organiseeris meile rummi ja coca ning loomulikult oli kohustus vaadata üle kohalik ööklubi. Pidevamad külalised väidavad, et ööklubi oli inimesi täis. Aga minusilmis oli see keskmise täituvusega klubi. Isegi tantsisime, aga plätudega kaua ei viitsi. Saime tuttavaks Joko sõbraga, itaallane Guiseppe. Joko hüüdis teda eestikeeles “Prussakaks”. Sest sellele tegelasele meeldis selle sõna eestikeelne kõla. Kolmapäeval lahkus Joko Sidneysse ja õhtul läksime me selle Itaalia poisiga ühte õlut tegema ja töö jutte rääkima. Ühekst õlust sai mitu ja kokkuvõttes jõudsime kell 01.00 koju. Minul oli vaja olla kella 08.00 tööjuures, viks ja viisakas. Hommikul pidin kell 07.30 bussipeal olles helistama selle itaallase bossile. Kuna tegemist on lauatelefoniga ja mobiililevi seal puudub, siis boss lubas olla täpselt sellel ajal telefoni juures. Hommikul läks mul asjadega kiireks ja kui bussipileti olin ära ostnud ja buss 5 minutit sõitnud, siis hakkasin telefoni otsima. Mida ei leidnud, oli mobiil. Koju, voodipeale oli jäänud. Ühel kaasreisijal palusin oma telefonile helistada, see oli ainus number, mille oma paberitest leidsin. Kahjuks kõik kolm katset jäid vastuseta. Õhtul tagasi telefoni juurde jõudes jätsin omapoolsed vabandused selle töö kontakti automaatvastajale ja et me oleme sellest tööst huvitatud ja Anty telefoni numbri. Aga siiani ei ole vastust tulnud. Eile Guiseppe ütles, et boss ei rääkinud midagi nendest automaatvastajasse jäetud sõnumitest. Pakkusin Antyle, et ta helistaks järgmine päev kell 07.30 sellele telefonile. Aga Ta arvas, et ei hakka sellise asjapärast ennast üles äratama. Anty läks sellel päeval Joko töö andja juurde ja osales intekal ja sai järgmiseks nädalaks katsete aja, mis edasi sai, teate juba ise. Joko tuli eelmisel laupäeval Sidneyst tagasi ja kuna oli laupäev ning Antyl igav, siis võite isegi arvata, mis selleks õhtuks plaanidesse võeti. Ma olin oma töökaaslastega reedesel päeval kokkuleppinud, et laup. saame pubis kokku ja veidi istume ja ajme juttu. See oli siis seepärast, et tööjuurest 2 inimest läks minema. Peale kell 23.00 läksin hostelisse, et panna peoriided selga, siin ei saa laupäeviti plätadega klubisse. Enne ööklubi käisime 2 baaris, kus eesti tydrukud töötavad ja siis saime veel kokku Joko Filipiinodest sõbrannadega. Lõpuks sättisime ennast ööklubi “Monsoon” järtsu. Anty läks ühe piirde posti pihta, mis kukkus ümber ja kohe kutsuti poiss vestlusele. Tulemus: “Anty selles klubis tantsida ei saa”. Me Jokoga läksime sisse, aga midagi erilist see ei olnud. Ma suht kiiresti tulin välja koju ära, olin liiga väsinud.

sõjasadam

Laupäeva päeval käisime ostukeskuses. Seal külastasime K-Mart kaubakeskust. Ostsin omale raudninaga saapad, eredavärvilise särgi, sokid ja pikendusjuhtme. Saapaid oli vaja, et tööd teha. Suht odava hinnaga sain: 50 dollarit. Igatahes oli hea diil.

Eile mõtsin, et lähen võtan macist jäätisekokteili ja jalutan linnapeal. Enne maci nägin Guiseppet ja tema sõpra. Siis ajasime juttu veits ja siis otsustasime, et võtame ühe õlle. Kokkuvõttes istusime seal 4 tundi ja vahepeal oli see pubi muutunud ööklubiks ja Guiseppe tahtis tantsida, seekord minul tuju ei olnud. Ööklubisse plätadega sisse ei saanud, aga kui juba varem sees olid, siis polnud hullu ja välja ei visatud. Veider loogika. Aga seal tegin ühele Inglismaalt pärit ettekandjale (ta oli Guiseppe sõbranna) sama asja, mida Eta ühele ameeriklasele tegi. Neiu küsis, et kust ma pärit ja siis ma uurisin, et kus tema tuleb. Vastus oli: “Inglismaa”. Siis ma tegin sellist nägu, mida teevad need inimesed, kes ei tea Eesti asukohta. Ja küsisin, “kas see riik asub kusagil Euroopas?”. Kui enne seda küsimust oli see neiu väga aktiivne, siis hetkega muutus Ta kohmetuks ja ei saanud aru, mis toimub. Meelelahutus missugune, aga ta oli hea tydruk, siis ma teda kaua ei kiusanud.

Pikk jutt tuli, ega pikemat juttu inimesed ei viitsiks lugedagi. Isegi see jutt oli liiga pikk, aga kuna nädalas korra leian aega, et mõtted kirja panna, siis arvan, et pole hullu midagi. Põhiasjad said kirja.

Pildid on tänsest Darwini linna jalutuskäigust.

Kuna Haas mees ütles, et siin liiga kommerts lood, siis tänane muusikapala tuleb ühest filmist, mida neljapäeval vaatasin. Road to Perdition. Suurepärased nätlejad, endale meeldis Jude Law näitlemine. Lisaks stoori oli hea. Meeldis see, et meestel olid omad põhimõtted ja neid ei olnud võimalik raha eest muuta. Midagi väga erinevat tänapäeva elust.

Olge vuntsid.

Tervitused Põhja territooriumilt! ajavahe: 7:30 tundi

Lõdva randmega keha külge kleepuv särk annab tunnistust sellest, et me oleme oma reisiga jõudnud troopilisemasse kliimasse. Kui lennukist maha tulime, oli meil vastas niiske õhk ja palav suveilm. Igatahes, kohalikud ütlesid, et praegune ilm on väga mahe. Praegusele aastaajale üllatavalt mahe. Räägivad, et veebruar ja märts tuleb rajum. Aga kui aprillini vastupeab, siis hakkab lust ja lillepidu, parem kliima ning erinevad festivalid. Kauaks siia jään/jääme, ei ole õrna aimu.  

Margaret Riveris lõpetasime oma asjad ära, saime Labour Solutionist soovitused ja tegime lõpparve. Reede õhtul oli väike ärasaatmine ja jagasin oma asjad laiali (toit, maitseained) ja jätsime hüvasti. Oma ratta sain müüdud, kui ise kulutasin sellele 55$  (hind+sisekumm) siis mahamüüsin 50$. Polnud südant rohkem küsida. Laupäeva hommikul kell 06.30 oli üks sakslane (Fin) abivalmis ja pakkus ennast sohvriks. Saime temaga hommikusele bussile ja lõunaks olime Pertis. Perthis läksime tagasi hostelisse City & Surf. Seal olid ees Anty aastavahetuse sõbrad: Taavi, Karl ja Iff. Hängisime nendega ringi. “tänu” nendele toodi  mind maapeale tagasi ja kuulsin esimest “Valget ööd” Austraalia pinnal. Igatahes olid Perthi laupäeva õhtu peakorraldjad Taavi ja Anty. Just, võite juba arvata, kuskohta see õhtu meid viis. Kuna teised poisid ei soovinud 7-8 Austraalia tydrukuga karaoket laulda, siis ööklubi "Deen" oli meie maandumiskoht. Klubi miskit elamust ei pakkunud. Esmaspäeval saime Perthis õdede Raikudega kokku ja tegime hommikusöögi ja kohvi ja vahetasime muljeid ja tuleviku plaane. Marju oli mures, et ma näost liiga peenikeseks jäänud. Ma ise arvan, et see on mu suurenevas juuksepahmakus.  

Teisipäeval taksoga sõitsime lennujaama, meid sõidutas Liibanoni kodanik ja loomulikult tuli jutuks ka eesti 7 ratturit. Oli sellest kuulnud, aga midagi rohkemat ei rääkinud. Liibanon pidavat olema kole koht ja tema igatahes sinna tagasi ei soovinud minna.

  Lennukile minekuks olid väga leebed turvanõuded, polnud miskit vedelike keeldu ja passi soovis näha ainult see inimene, kes mu pagasi sai omale. Lennukis oli istmed varustatud telekatega. Midagi suurt eriti valida ei olnud, aga üks saade oli väga hea Robin Williamsiga, kus Ta oli Graham Nortonil külas. Üks lause oli väga terav: “You made me harder than Chinese algebra” . Lend oli viisakas ja viperusi ei juhtunud. Meid liigutas Virgin Airlines. Darwinisse jõudes oli bussipeatuses meil vastas Joko. Kinnitasime keha ja siis läksime päkpäkkerisse.  

Seal tervitas rõõmsalt kogukas indoneesia päritolu tydruk. Saime teada, et kuigi Joko oli broneerinud oma tuppa 2 kohta meile, siis otsustasid tubade jaotust tegevad inimesed ühe broneeritud  koha anda kellelegi suvalisele. Enne  elasid Seal toas Joko ja üks ta töökaaslane sakslane. Tuli langetada raske otsus ja ühel inimesel magada kõrval toas. Võtsin julguse kokku ja pakkusin ennast. Mu toas oli üks Austraalia mees, kes tuli Tai reisilit. Ajasime juttu ja siis ta uuris, et mis plaanid mul Darwiniga on ja tuli jutuks, et võiks miski töö leida. Siis ta ütles, et käis koos taani poisiga ühes tööbüroos ja seal pakuti tööd ühele inimesele värvipoes. Aga kuna sellel taanlasel puudusid taxfile number ja pangakonto, siis see tegelane ei saanud tööd. Austraalia tegelane helistas kohe sinna byroo mehele ja leppis meile kokkusaamise. Järgmisel päeval (kolmapäeval) käisin seal büroos ära ja täitsin pabereid ja vaatasin tööohutuse filmi “ära joo hapet, kui põlema lähed, siis kustuta ennast”. Täna (neljapäeval) oli esimene tööpäev.  Midagi keerulist ei olnud, laotöö, et kõik oleks organiseeritud ja võtan kaupa vastu. Kui vaja, aitan värvisegamisel inimesi või näitan ennast aktiivsena. Kuigi öeldi, et see töö on algselt ajutine, siis võib juhtuda, et see saab pikaajaliseks. Kõik selgub järgmisel nädalal. Sellest kirjutan teine päev pikemalt.  Sama teen ka Darwini 2 esimese õhtu vabaaja veetmise kohta.  Praegu õues kuum/niiske ja arvuti trikitab, jääb aeglaseks. Antyl ka mõned töövõimalused olemas, aga midagi kindlat veel pole. Täna pidin ma kell 07.30 helistama ühele töökontaktile, aga kuna hommikul läks kiireks ja palju asju oli vaja kokku koguda, siis telefon ununes koju. Kokkulepitud ajal ma ei olnud võimeline helistama sellele inimesele. Õhtul helistasin automaatvastajale, et sorry mees, aga ei saanud helistada, äkki helistad ise, et igal ajal võid kõllata. Homme hommikul Andri helistab sellele mehele, loodan, et Ta on seal kontoris ootamas. Eks sellekohta siis selgub homme. Äkki on võimalus, et kirjutan homme, aga ei luba midagi.

Olge tugevad, pidage vastu!

Karel, Darwin

 

tänane loovalik tuleb tänu Jõekalda ja Margna saatele "kaks kanget venemaal". Kuna City Surfis oli tasuta WIFI, siis sai seal mõnda osa vaadatud. Saate heliriba on päris hea. 

Head uut aastat!

Blogilugejad, head uut 2012. aastat!

Väidetavalt saab see olema viimane ja väidetavalt on see spekulatsioon. Tegelt peakski igat aastat võtma kui viimast ja nautima igat hetke.

Meil hakkas laupäeval viimane nädal Margaret Riveris ja täna hakkas (praeguseks) viimane nädal Lääne Austraalias. Järgmise pizza teisipäeva teeme juba Põhjaterritooriumil Jokoga. Väidetavalt peaks ta selleks ajaks tulema merelt tagasi, ise ei ole temaga kontakti saanud.

Kuna eile oli ametlik puhkepäev, siis oli 2012 aasta esimene tööpäev täna. Tööks oli jälle meile tuttav wirelift. Supervisor (inimene, kes juhib meie meeskonda) oli ka pettunud, sest see töö peaks istandustes juba tehtud olema. Kuna taimed on juba hoogsalt kasvanud, siis on meie töö suhteliselt vaevarikas, aga eeldatavasti on meie palk tunnitasu alusel. Vist peaks seda tööd veel mõned päevad olema ja pääseme alles reedel sellest tööst, kui veab. Ebaõnne korral oleme sunnitud seda tööd tegema terve nädala. Õnneks on hetkel ilmad tööinimest soosivad. Päike on hõreda pilve taga ja pole väga hullu. Ilmateadet ei ole jälginud, et osata öelda, kuidas ülejäänud nädal kulgeb.

Head uut aastat!

Aastavahetuse veetis Anty Perthis ja mina Surfpointis. Pertis külastas Ta mitut ööklubi ja nuusutas linnaõhku. Tagasi Gnarabupi saabudes oli tal õhtusel ajal külm. Aastavahetusel sadas meil veits peenikest vihma. Enamik aega veetsime oma hostelis. Asiaadid tegid omale ühise istumise ja meisterdasid sööki. Miski paneeritud kana oli väga maitsev. Ma suhtlesin sellel õhtul enamuse ajast eestlastega. Kuid kuna lisaks oli juures ka teisi rahvuseid, siis suhtlemine toimus inglisekeeles. Aastanumbri vahetumise hetkeks läksime rannale. Seal loeti sekundeid ja sooviti head uut aastat. Ei ühtegi raketti ega säravat küünalt. Uue aasta esimestel minutitel hüppasime 2 sakslase ja jaapanlasega ookeani. Kusagilt tuli idee ja mind lihtsalt tõmmati kaasa. Vana hea eesti traditsioon: alkohol+ujumine (lapsed, ärge seda kodus proovige).

Enne uue aasta algust sain lõpule ka Austraalia reisi alguses soetatud raamatuga: Aitab Naljast Legend Dan Põldroosist. Väga hea raamat. Algus, tema kooli- ja lapsepõlvest ning lõpp kus räägiti tema teatrivälisest elust ning ellusuhtumisest olid väga head. Vahepealne osa, mis kirjeldas Tema teatritükke, ei olnud minule niiväga huvitavad, sest puudus kokkupuude nende ülesastumistega. Väga üllatas, et Ta on kirjutanud monotüki, enda tähelepanekutest ümbritsevast elust. Kahjuks ei saanud Ta seda etendada. Praegu võiks Jan Uuspõld seda teha, aga vist ikkagi veidikene liiga vara. Igatahes sain selle raamatuga ühelepoole eelmise aastanumbris ja kuna minul ei ole selle raamatuga praegu enam midagi teha ning kohvrisse tuleb ruumi juurde tekitada, siis oli väga hea see raamat sokutada Eesti tüdrukutele. Kirjutasin oma nime ja kuupäeva sisse. Loodan, et see raamat jääb Austraaliasse ringlema ja seda saavad paljud eestlased lugeda, Dani raamat on seda väärt.

Kui uusim aasta oli kohal, tuli järgmisel hommikul kohustuslikult vaadata ära “Tujurikkuja”  viimane osa. Kui olin ise need ära vaadanud, siis näitasin neid ka Eesti tydrukutele. Kuna nad ei ärganud ühel ajal, siis näitasin neid sketše 3 korda. Neid nägid ka väljamaalased. Loomulikult kõikidest nendest ei saanud nad aru. Uusimatest näitasin neile Ansip vs. Halonen ja K.I.T.T. Vanematest näitasin “Snaiper” “Kass” “Koomapalat” “Eesti otsib neonatsi” (Sakslased old üllatunud, et selline asi rahvus kanalil lubatud) “Küüditamine” “purjus ujumine” “Klass” “wolverine” ehk kõik, millel olid ingliskeelsed tiitrid. Igatahes olid sakslased üllatunud nende sketšide kvaliteedis, kõik need näoilmed ja professionaalne näitlemine ning eriefektid koos filmiliku kaadriga. Et see Ansip ja Halonen oli nagu lõik mingist hollywoodi filmist. Tagasiside oli positiivne, eriti šhotlaste poolt. Ühele shotlasele andsin nimekirja ka uusimatest Eesti filmidest. Klass, Soovide puu, Mina olin siin, Lotte, Sügisball. Ta lubas neid filme vaadata. 

Loovalik on teiselt viimase aja lemmikult: Lana Del Rey