Cairns

Suur Vallrahu

Kõigepealt suurimad vabandused, et ikka veel lükkasin oma postitust edasi. Eile oli veidike kehva olla ja seetõttu ei saanud kirjutada. Otsustasin, et vaatan seriaali "Brigada" eelviimast osa ja lähen magama.

Cairns`i laguun

Cairnist leidsin seda, mida otsisin. Nägin Suurt Vallrahu ja sain veidike aja mahavõtta ja omaette toas olla. Tegelt oli selle reisiga päris mitu negatiivsust, aga kokkuvõttes oli reis edukas. Räägin kohe negatiivsed asjad ära ja siis saab siirduda positiivsemate asjade juurde. 

Esiteks algas kõik sellega et lennujaama jõudsin ja siis sai selgeks, et seljakotiga rännates ei ole mõtet üle 100ml vedeliku potsikuid kaasas kanda. Kuna otsustasin, et lendan ilma pagasita, siis pakkisin rõõmsalt oma šhampooni, duššigeeli, deodorandi ja päikesekreemi seljakotti ja lennujaamas olin sunnitud ülesloetud asjadest loobuma. Seda vedelike asja jälgiti seereis tugevamalt, sest paberi peal oli tegemist rahvusvahelise lennuga, väljumine rahvusvahelisest terminalist, kogupikkuses oli reis Singapore-Darwin-Cairns. Kõik turvameetmed olid ranged ja mitu korda pidin oma passi näitama, hoopis erinev lennureisist Perth-Darwin.  Järgmine asi, mis meelt ei rõõmustanud, oli lennu hilinemine. Mitte midagi suurt tegelt ei olnud ja tundus, et see tavaline värk, aga kui lennuk väljub paberil kirjas olevast ajast 30 minutit hiljem, siis ei ole lahe. Oleks paberil kirjas 30 minutit hilisem aeg või keegi vabandaks selle hilinemise pärast, poleks hullu. Kuna neid ei olnud siis jäi mõru mekk mann. Pean lisama, et lendamisega seda ajavahet tagasi ei tehtud ja kohalejõudmine oli mõlemal suunal 30 minutit hilisem. 

Järgmine pettumus tabas Cairnsi lennujaamas. Kus selgus, et lennujaama buss (airport shuttle) ei liigu minu motellini ja pean takso võtma, mis tähendas kahekordset transpordi hinda. 

Kui hakkasin oma marsuuti motellist lennujaama tagasi organiseerima, siis selgus, et ühistranspordi ja kesklinnast väljuva lennujaama bussi kasutamise logistika korraldamine ületas minu ajukapatsiteeti. Loobusin ja läksin motelli reseptsiooni ja ütlesin, et tahan lennujaama. Siis selgus et üks teine lennujaama buss ikkagi sõidab lennujaama. Igatahes sain broneeringu tehtud ja mulle lubati et see läheb lennujaama 30 minutiga. Võin juba kohe ära öelda, et see võttis oma 50 minutit. Õnneks ei jätnud seda reisi  väga viimasele minutile ja jõudsin lennujaama ikkagi õigeks ajaks kohale :)

Viimane ebaõnn oli see, et jätsin oma fotoka bussi, mis transportis sadamast motelli. See fotokas oli juba suht iidne ja ega miskeid väga vaimustavaid pilte ei teinud sellel reisil ka. Seega väga suurt kahju selle fotoka kadumisest ei leia. Äkki nüüd ongi mõistlik hetk hakata avastama peegelkaamerate maailma. 

Need negatiivsed asjad ei ole vingupärast siin vaid see oli seiklus. Elu on see, mis juhtub sinuga ajal, kui teed teisi plaane. Nii oli. 

Nüüd siis positiivsete asjade juurde. 

Darwini hommik oli hea. Lend läks kell 06.20. Lennujaama viiv buss väljus 03.45. Seega otsustasin, et panen äratuse kella 03.00 ja teen väikse hommikusöögi. Kui äratus oli tirisenud jõudis minuni arusaamine, et krt. köök tehakse ju alles kell 05.00 lahti. Egas midagi asjad kaasa, vannitoast läbi ja lähen vaatan õue. Seal Anty ja Karl ja siis veel Paspaley töötajaid. Lisaks olid 2 tydrukut, kellega köögis eelmisel päeval juttu tegin. Rääkisin nendega et kes ma olen, mida teen ja kust pärit. Tagasi hommikusse kell 03.20. Üks neist tydrukutest küsib:"oota, kuskohast siis Sina pärit" ma hakkasin vastama, miski teravuse vast oleks nende poole saatnud, sest kogu punt oli suht švipsis. Aga ei, teine tüdruk peatab minu etteaste ja teatab kõva ja selge hääälega:"MINA tean kuskohast Ta pärit on: Ukrainast!" Jälle üks rõõmus hetk arganteeritud ja pean hakkama selgitama Euroopat. Lisaks tuli veel seletada, et miks mõned eestlased oskavad venekeelt või soomekeelt ja miks mõned seda ei oska. Igatahes, iga minu seletusega süvenes selle "Ukraina" neiu nõutus. Hea, et tuli aeg bussile minna ja pääsesin sellest olukorrast. Enne veel sai ühe rootslasega kiire vaimukuse vahetada. Rootsi tyyp rääkis, et kes Ta on ja mis nimi (Johan) ja siis ma küsisn:"Kas Su vend on Ulaf?" Tegelane sai huumorist aru ja lasi pöidla püsti. Aga ütles, et ei, venna nimi oli Björn (vist). 

Snorgeldamise laev

Lend iseenesest oli väga sujuv ja kiire. proovisin magada ja sain ka. Kohale jõudes läksin motelli ja tädi lubas kohe tuppa minna. Motell oli selline keskpärane ja seal pigem perekonnad lastega ööbisid. Midagi uhkeldavat ei olnud, aga piisavalt oli ruumi.Võrreldes bäkkeritega oli luksust viisakalt. Toas oli 2 voodit, üks oli üheinimese oma ja teisele mahtus mõnusalt ka 2 inimest. Lisaks oli LCD telekas, külmkapp veekeetja koos kohvi ja teega. Vannituba koos vanniga ja lisaks konditsioneer. Tegin kiire uinaku ja pea siis otsustasin linna jalutada. Suht halb idee oli. Jalutades tundus see ikka väga kaugel olevat. Aga nägin linna ära. Esialgu tundus, et linn on inimtühi (suur reede). Aga siiski oli mingi 500 meetri raadiuses inimesi basseini- ja pargi juures. Taksojuhilt kuulsin, et suur reede ja jõuluaupäev on 2 päeva aastas, millal Queenslandis alkoholi ei müüda. Reede hommikul kella 00.00st kuni õhtul kella 23.59ni oli sellel päeval kuiv seadus. Kui siis ainult mõnes restos söögikõrvale. Need on taksojuhi andmed. Linn ise väike ja ümbritsetud mägedega. 

Esimest korda kolme kuu jooksul tundsin, et Cairnsi hommik on natuke jahe, oleks tore miskit peale visata, aga see tunne läks kiiresti üle. Bussijuht, kes viis meid majutusasutustest sadamasse oli väga lahe. Tegelasel on ainus kohustus viia inimesed sadamasse. Aga tema oma vabast tahtest tegi linna ekskursiooni ja koguaeg teavitas reisijaid, et mitme hotelli juurest veel läbi käime ja mis toimub ja kui kaua läheb aega, et sadamasse jõuame. Väga mõnus ja muretu sõit oli. Meeldiv oli sõita bussis, mille juht suhtleb oma reisijatega ja ei jäta neid infosulgu. Kui meie bussijuhi peatuste nimekiri oli otsa saanud, siis bussijuht otsustas, et aitab teisi bussijuhte ja küsib, et äkki saab võtta teiste busside nimekirjast inimesi peale. Selles olukorras ta mitte ainult ei suhelnud teiste bussijuhtidega vaid ka reisijatele andis teada, et mis on see põhjus, et miks buss seisab ja ootab. Meeldiv kogemus.

Kui sadamasse jõudsime, siis oli juba pikk järts ootamas. Aga kuna seal kedagi maha ei jäetud, siis laev väljus ka hiljem. Sellega minul probleeme ei olnud, sest laevas oli vaja ohutu snorgeldamise  eesmärgil pabereid täita ja pakuti kohvi ning võileibu ja muffineid (mustika omasid kaa). Ilm oli suurepärane ja ootamine ei teinud tuska. Vallrahu juures oli kokku 3 erinevat peatumis kohta, need kõik olid üle tunniajase sõidu kaugusel sadamast. Seal said sukeldujad sukelduda ja snorgeldajad snorgeldada. Lisaks soovitati vees kanda kostüümi, mis aitab ära hoida jellyfishide rünnakuid. Nimelt oli mõned päevad tagasi üks inimene saanud jellyfishiga kokku ja selle tulemusel sattus inimene intensiivravi palatisse. Kuigi selle kandmine polnud kohustuslik, otsustasin seda võimalust kasutada ja rentisin selle omale. Snorgeldamise varustuse sain ka sealpoolt::mask, lestad ja toru. Põhimõttelt nägi see snorgeldamine välja nagu turistidega buss sõidab rahvuspargi metsa äärele ja siis bussijuht teadvustab:"selles piirkonnas võite ringivaadata, kui vilet kuulete siis tulge bussi tagasi ja me liigume edasi. Esialgu arvasin, et snorgeldades ikka midagi asjalikku ei näe, aga eksisin. Kuigi vesi oli sügav oma 10-15 meetrit, siis korallid tulid veepiiri lähedale, viimases kohas oli juba mõõn ja seetõttu olid korallid päris veepeal. Korallide juures hängides toimus kalade argipäev, kes toitus, kes kaitses oma territooriumi, kes chillis niisama. Elu käis, hoolimata sellest, et kümned snorgeldajad segasid nende elu, nii muretu tundus see. Korallid olid mõnusalt mitmekrdsed ja meenutasid pilvelõhkujaid, kus igal korrusel on oma elanikud. Esimese snorgeldamisega nägin kohe haid. Väike, aga siiski. Chillis omaette põhjas ja ei teinud minust välja. Tuuri korraldaja tuli kolmandal vetteminekul ka ookeani. Ilma temata ei oleks ma näinud kalapeog Nemost tuntud klounkala.  

Klounkala

Tuur oli väga professionaalselt korraldatud ja meeskond oli rõõmsas tujus, hoidsid inimeste meeleolu üleval ja samal ajal ka tegid tööd. Peale igat vetteminekut loeti hoolikalt kõik inimesed üle, sest ei soovitud kedagi filmistaariks muuta.

Minule väga meeldis see reis, snorgeldamiseks vast on ka vapustavamaid kohti, aga nüüd saan ma öelda, et olen näinud Suurt Vallrahu.

 Loovaliku lugu: otsisin oma arvutist "sinine mer" otsingut ja selline laul oli listis. Peab meeldima. minu tänav: Papiniidu.