Nädal oli jälle nelja tööpäevaga. Keset nädalat oli ANZAC day, mälestamaks I maailmasõjas Gallipolli lahingus võidelnud Austraalia ja Uus-Meremaa sõdureid. Praeguseks on selle päeva tähtsus muutunud ja mälestatakse kõiki sõdureid, kes on võidelnud nende riikide eest. Võtsin kohvi ja läksin kell 09.00 hakanud paraadi vaatama. Väga veider oli vaadata, et kõik kes kunagi on saanud miski medali sõjategevuse eest, siis need omale rinda pistnud ja siis lähevad nendega ANZAC päeval linnapeale jalutama. Paraadil marssinud inimestel oli enamikel rind medaleid täis. Vaba päev tähendas seda, et pubid ja baarid olid inimesi täis ja õlu käis ringi.
Eile käisime Anty, Karli ja Keviniga NEAFL mängu vaatamas. Tööjuurest üks töötaja jagas 4 tasuta piletit ja ma haarasin need endale. Mäng on kohalik jalka, mida mängitakse rägbi palliga. Mäng tegelt väga keeruline ei olnud ja kuna Kevin oli seda mängu oma 5-10 aastat tagasi telekast näinud, siis oskas ta veidike selle kohta infot jagada. Peale 2 veerandaega oli mäng juba enavähem arusaadav ja hakkas kaasa kiskuma. Terve mängu vältel oli kohalik mansa Territory Thunder tagaajaja rollis Sydney Swans Reserves`i meeskonna vastu. Viimasel veerandajal leidsid kohalikud mängijad oma mängu, pingelise ja nauditava etendusega võitsid kohtumise. Mina olin kohaliku võistkonna poolt.
Eile päeval käisin ühe värvija juures, kes meie kaupluses käib värvi ostmas. Ta elab endises prantsuse restoranis ja ütles, et seetõttu ikka päris tihti tuleb inimesi tema uksetaha. Ta oma sõbraga putitasid ühte autot. Kahjuks enam ei mäleta, mis marki oli (punane). Nad võtsid mootori lahti, puhastasid ja selleks ajaks, kui ma sinna jõudsin, hakkasid nad mootorit kokku panema. Tavaliselt on teemaks et juppe jääb üle, aga seekord oli probleemiks, et mõni polt oli puudu. Loodan, et nad leidsid kõik vajalikud jupid üles. Ajasime juttu ja sain mõningaid huvitavaid ideid. Loodetavasti sain omale järgmiseks nädalaks tegevust, aga eks sellest räägin täpsemalt oma järgmise nädala postituses.
Karl ja Joko. Kevini foto.
Täna oli seepäev, mil Joko lõpetas oma Paspaley karjääri, kuna 6 kuud sai seal täis. Praegu läks Ta Taisse ja puhkab, edasisi plaane peate temalt endalt uurima. Koos Jokoga läks kaasa ka Karl
Selle postituse eesmärk on teha avaldus, et selle blogi eesmärk ei ole mitte kellegi ego tõsta ja mitte kedagi mahateha või solvata. Postituse ajend on selles, et üks lugeja tundis ennast solvatuna ja selle tõttu eemaldasin Tema soovil vastava sisuga postitused. Luban et enam ei kirjuta ühtegi postitust tema kohta.
Karel
Järjekordsed vabandused, et eile ei suutnud oma blogi postitust kirja panna. Kuna eile tuli Merit oma Aasia tuurilt tagasi, siis läksin kuulama Tema muljeid. Ajasime juttu ja vahetasime mõtteid.
Ka see nädalavahetus oli suhteliselt igav. Kuigi olid mõned hetked, mis seda eredamaks muutsid. Kuna ise olen rumal, siis oli "liiga suur" interneti andmete limiit ja pean seda usinamalt kasutama. Seetõttu vaatasin ka sellel nädalal seriaali "Alpimaja". Esimest osa vaatasin eelmisel laupäeval.
Väga hea on üle pika aja jälle Eesti (uut) seriaali vaadata. Pean kiiresti mainima, et ühel nv. kui käisin netipunktis kiiret internetti jahtimas, sai vaadatud "Õnne 13" (soovitan). Aga "Alpimaja" juurde. Kõik on minu arvamused ja ei pretendeeri absoluutsele tõele. Mõned dialoogid veidike pikad ja osa stseene jätab põlveotsas tehtu mulje (Mihkel Raua saade). Aga üldiselt on juba seriaali algus hea, kuidas suusatajad laskuvad mäest alla(sürrealistlik muusika ja talvine kaader toob meelde "Hukkunud Alpinisti Hotelli" meeleolu) Lisaks meeldivad väga need äratundmis hetki pakkuvad karakterid nagu Anu Lamp presidendina (astelpaju tee, ise korjatud, Evelin Ilves tuli kohe silme ette). Jaanus Rohumaa mängitud avalikkusele positiivne ja rahulik peaminister. Seriaali sisus on kõik süüdi, aga lõpuks nagu triivib lugu sinnamaale, et keegi ei jää süüdi. Siiani on mõnus, et mõlema osa lõppu on jäetud otsad üles ja ei ole reedetud, kuhu need arengud viivad. Meeldib dramaatikat lisav helikeel ja pikad linna plaanid. Atmosfääri loomine on meeldiv (autosõit jätab mulje, nagu inimesed sõidavadki autoga ja lume krudisemine). Kahe osa kokkuvõttes on Ken Saan teinud tublit tööd, viinud Eesti seriaalide kvaliteedi järgmisele levelile ja samas ei ole kaotanud oma ESTO tv touchi.
Nüüd siis möödunud nädala põhilise sündmuse juurde. Hosteli vahetus.
Kuna me kolisime Melaleuca on Mitchell hostelisse 3 kuud tagasi (üür viisakalt iganädal makstud ja probleeme ei ole olnud), siis sellel ajal oli madalhooaeg. Seetõttu majutati meid nn. tüdrukute korrusele. Praegu aga hakkab vaikselt kõrghooaeg ja hostelid hakkavad oma hindu tõstma ja valmistuvad 100%liseks täituvuseks. Meile anti teada, et on vaja kolida 2. korrusele, kus ööbivad kõik pikaajalised elanukud. Kuna meile kästi kolida eelmisel reedel, sis pakkisime oma asjad kokku ja heas usus (siiani oli meie tuba okei ja miskit kaebust ei olnud) võtsime oma asjad ja läksime alla korrusele. Tuppa jõudes oli õhus valgendaja lõhna ja hallitus igalpool (voodi, sein, ruloo, padi, madrats) kusjuures madratsid on seal sellised poroloonist ja kaetud veidi tugevama materjaliga (vältimaks vedelike imbumist madratsi sisse ja lihtsamaks puhastamiseks). Vanas toas oli kate korras aga seal nn "uues toas" olid need katted katkised ja poroloon väljas. Ütesime reseptsioonis, et sorry, aga meie sellises toas ei saa olla, kuna hallitus on igalpool. Sealt vastati meile ala"kurat, nad lubasid, et koristavad selle toa tänaseks ära". Aga öeldi, sorry poisid, proovime esmaspäeval uuesti. Päev tuli kätte, siis seekord me ei hakanud oma asju kokku pakkima, vaid läksime alla ja nõudsime selle toa ülevaatamist, koos hosteli poolse inimesega (et oleks koheselt selge kõigile osapooltele) Tuba oli sama, madrats oli sama (nagu Joala laulus) aga nähtav hallitus oli madratsitelt, vooditelt seintelt veelgi suurema valgendaja kogusega ära hõõrutud. Kuna madratsid olid samad (katkised) ja igalpool oli enne hallitus, siis võis eeldada, et ka madratsi sees on ikka veel hallitus (võimatu on seda sealt seest kätte saada). Ütlesime ka seekord, et see tuba ei lähe mitte. Aga tädi, kes meiega kaasa oli pandud, oskas ainult öelda:"tuba on kuiv, hallitust ei ole näha, kolige sisse". Me ei nõustud, küsisime, et kas teist tuba ei ole pakkuda. Vastus oli järjekordselt ühene:"see on ainus valik, kas see või mitte midagi". Siis küsisime, et okei, see tuba meile ei sobi, me elame oma makstud üürini oma toas ära ja siis läheme minema. Sellepeale oli vastus:"ei, Te peate oma toast välja kolima!" Siis oli juba arusaada, et selle hosteli põhimõtted on meie omadega väga erinevad ja seal me ei taha kauem viibida. Kuna olime juba varem poistega kokkurääkinud, siis need küsimused tulid väga kiiresti ja ka järgmise küsimuse lasin väga kiiresti välja:"okei, seda tuba me ei soovi, kas on võimalik raha tagasi saada ja me kolime siit minema" Tädi ütles, et minge alla ja rääkige manageriga. Seal oli ka jutt konkreetne ja polnud probleemi, saime raha tagasi ja ütlesime, et homme hommikul kolime välja.
3 minutit hiljem läksime üle tee asuvasse hostelisse, kus meile näidati tuba ja öeldi, et pole 6 inimese oma praegu pakkuda ,aga meid majutatakse 4stesse tubadesse. Siis peale toa näitamist, läksime selle samasesse hosteli vastuvõttu ja seal oli üks töötaja kes tundis mind ära (olin selles hostelis viibinud 1 nädala, kui Darwinisse tulin (3 kuud tagasi). Tüüp tegi paar huumorit ja küsis, et mis värk on ja mis teema toimub. Rääkisin oma loo ära ja see tüüp ütles:"praegu meil ei ole 5 inimese majutamiseks ühte vaba tuba, aga ma saaksin mõned inimesed välja visata.Jäta oma nimi ja ma sebin Sulle homme hommikuks ühe vaba kuue inimese toa."
Väga super suhtumine, muidugi Ta ei suutnud järgmiseks päevaks oma lubadust täita, aga me ei jäänud lageda taeva alla ja saime 2 erinevat tuba. Juba järgmisel päeval organiseeriti meile tuba, kus saime 5kesi ööbida. kui olin reseptsiooni tydrukutele oma kurva loo ära rääkinud, siis ka neil oli väga üllatunud olek kogu selle loo üle. Aga kui ma ütlesin, et oki, ma nüüd oma tuppa ära, siis kaugelt üks hüüdis "welcome home!" (teretulemast koju). Üheskohas olime kui kott jahu aga teises prooviti meie muret mõista ja aidata. Praegu oleme hosteliga rahul ja eks paistab, mis siin edasi saab, olukorrad muutuvad kiiresti ja tuleb vastavalt nendele ka ise muuta oma plaane.
Puerto Galera
Väheke sai teha ka oma puhkuse plaane, kuna veel ainult 9 nädalat teen tööd ja siis Austraaliast minekut. Praegu on vast suht kindel, et Filipiinid on see riik, kuhu oma jalakesed maha asetan. Plaan on seal sukeldumist õppida. Vaatasin välja, et väga hea lahendusega saaks peale maandumist Manilas tellida omale transpordi sukeldumis koha (Puerto Galera) lähedale hotelli ja siis 4-5 päeva seal veeta. Et oleks mureta, kuidas esimesed päevad selles riigis veedan, edasised plaanid vaataks vast kohapeal, sest praegu ei tea ka ise, mida seal vaadata.
Peale Filipiine on plaan lennata läbi Singapuri Bangkoki ja sealt läbi Kiievi Tallinnasse. Siis praeguseks olen vaadanud välja, et 10 juuli on väga okei päev, millal maanduda Eestis. Bankokis istun kell 05.00 lennukisse ja õhtul kell 17.30 peaksin lennukist maha astuma. Vahepeal on 4 tundi Kiievis ootamist. Aga miskeid pileteid ei ole veel ostnud ja seega on see ainult plaan.
Loo valik. James Blake versioon sellest loost on minule tuttav tänu "Entourage" seriaalile. Seda "the Bamboos" versiooni kuulsin Darwin - Cairns lennukis, kui lennukisse sisenesin. Väga sürrealistliku atomsfääri lõi. Peas olin nagu seda lugu kuulnud, aga et mis ja kus ja miks selline versioon, ei jõudnud kohale. Lennuki kõlarid mängisid ka vaikselt(nagu arvuti kõlarid) ja see meenutas, nagu oleksin osaline miskis filmis.
Olge mõnusad ja hoidke üksteist.
Meid on ainult miljon.
Tere!
Järjekordne nädal on möödas. Miskit turistikat seenädal ei teinud. Rattaga sõitmist ka suurt ei teinud, ainult tööle ja tagasi. Selle põhjus oli nohu. Veidike kehva oli olla ja siis ei tahtnud sporti teha.
Rihanna
Siin McDonaldsis sai käidud hoopis jäätist söömas. 0.30$ on üks jäta. See hea diil ja peaaegu igapäev seda noolimas käinud. Mingit suurt välist tegevust ei ole teinud, ainult kodus filme vaadanud. A ja korra kinos käisime ka. Vaatasime filmi "Battleship". Suurt sisu ei olnud ja aastapärast on see film unustatud (ainult Rihanna on meeles). Filmi alguses on aimatav, millise suuna see film võtab. Aga enne kino olin sellega arvestanud ja sain, mida eeldasin. Hea film, mida suurelt ekraanilt vaadata. Teine film, mis parema mulje jättis oli "Crazy, Stupid Love" Steve Carrell oli jälle omas elemendis. Selle filmi vaatamises on "süüdi" Jeebus, tänud Sulle. Väga naljakas film oli. Kolmas film, mis vaatasin oli prantsuse oma "
L'arnacœur" (Heartbreaker) Üheks peaosaliseks oli Vanessa Paradis. See miskit suurepärast ei olnud, aga omad hetked olid ka selles filmis ja pigem oli selline kerge pühapäeva hommiku film. Veider oli see, et mõnemas filmis oli tähtsal kohal film"Dirty Dancing". Vast peab siis selle ka oma filminimekirja lisama. Praegused sündmuste arengud tüürivad vist sinnapoole, et mu fotokat vist ei ole võimalik enam tagasi saada ja olen teinud mõningasi analüüse juba ka uue suunas. Algul oli mõte, et Canon 1100D aga nüüd on pilk jäänud Canon 600D peale (eriti meeldis keeratav ekraan) Praegu veel ei osta, kuna tahan kasutada võimalust mida Austraalia valitsus pakub. Vähemalt 30 päeva enne Ausist lahkumis 300 $ eest ühest poest asju ostes ja seda tõestada lennujaamas, saab käibemaksu raha lennujaamas tagasi. Praegu veel Austraaliast lahkumiseni aega. Aga ega see niiväga kaugel ka enam ei ole, miski 10 nädalat veel. Siit saab seda skeemi lähemalt lugeda, keda huvitab. Veel tänan Marjut, kes transportis mõningased kingitused Eestisse :) Kingid olevat teinud rõõmu ja läksid asja ette.
Peale Cairnsist tagasi tulekut ei ole enam viitsimist tööd teha. Tahaks puhata ja mängida. Aga eks selleks tuleb oma aeg ja ilma tööta on raske rahateenida ja ilma rahata Austraalias elada on keeruline.
Kohalik leht juba mitu nädalat kurdab, et Darwinis on elu kallis, esiteks üür (elamiskulud), siis kütus ja siis toit. Kõik samad teemad, mis Eestiski. Aga aeg ikka veel läheb kiiresti ja tegevusi siin tuleb ise otsida, siis leiab ka.
Kõigepealt suurimad vabandused, et ikka veel lükkasin oma postitust edasi. Eile oli veidike kehva olla ja seetõttu ei saanud kirjutada. Otsustasin, et vaatan seriaali "Brigada" eelviimast osa ja lähen magama.
Cairns`i laguun
Cairnist leidsin seda, mida otsisin. Nägin Suurt Vallrahu ja sain
veidike aja mahavõtta ja omaette toas olla. Tegelt oli selle reisiga päris mitu negatiivsust, aga
kokkuvõttes oli reis edukas. Räägin kohe negatiivsed asjad ära ja siis saab
siirduda positiivsemate asjade juurde.
Esiteks algas kõik sellega et lennujaama jõudsin ja siis sai
selgeks, et seljakotiga rännates ei ole mõtet üle 100ml vedeliku potsikuid
kaasas kanda. Kuna otsustasin, et lendan ilma pagasita, siis pakkisin rõõmsalt
oma šhampooni, duššigeeli, deodorandi ja päikesekreemi seljakotti ja lennujaamas olin sunnitud ülesloetud asjadest loobuma. Seda vedelike asja jälgiti seereis tugevamalt, sest paberi peal oli tegemist rahvusvahelise lennuga, väljumine rahvusvahelisest terminalist, kogupikkuses oli reis Singapore-Darwin-Cairns. Kõik turvameetmed olid ranged ja mitu korda pidin oma passi näitama, hoopis erinev lennureisist Perth-Darwin. Järgmine asi, mis meelt ei rõõmustanud, oli lennu hilinemine. Mitte midagi suurt tegelt ei olnud ja tundus, et see tavaline värk, aga kui lennuk väljub paberil kirjas olevast ajast 30 minutit hiljem, siis ei ole lahe. Oleks paberil kirjas 30 minutit hilisem aeg või keegi vabandaks selle hilinemise pärast, poleks hullu. Kuna neid ei olnud siis jäi mõru mekk mann. Pean lisama, et lendamisega seda ajavahet tagasi ei tehtud ja kohalejõudmine oli mõlemal suunal 30 minutit hilisem.
Järgmine pettumus tabas Cairnsi lennujaamas. Kus selgus, et lennujaama buss (airport shuttle) ei liigu minu motellini ja pean takso võtma, mis tähendas kahekordset transpordi hinda.
Kui hakkasin oma marsuuti motellist lennujaama tagasi organiseerima, siis selgus, et ühistranspordi ja kesklinnast väljuva lennujaama bussi kasutamise logistika korraldamine ületas minu ajukapatsiteeti. Loobusin ja läksin motelli reseptsiooni ja ütlesin, et tahan lennujaama. Siis selgus et üks teine lennujaama buss ikkagi sõidab lennujaama. Igatahes sain broneeringu tehtud ja mulle lubati et see läheb lennujaama 30 minutiga. Võin juba kohe ära öelda, et see võttis oma 50 minutit. Õnneks ei jätnud seda reisi väga viimasele minutile ja jõudsin lennujaama ikkagi õigeks ajaks kohale :)
Viimane ebaõnn oli see, et jätsin oma fotoka bussi, mis transportis sadamast motelli. See fotokas oli juba suht iidne ja ega miskeid väga vaimustavaid pilte ei teinud sellel reisil ka. Seega väga suurt kahju selle fotoka kadumisest ei leia. Äkki nüüd ongi mõistlik hetk hakata avastama peegelkaamerate maailma.
Need negatiivsed asjad ei ole vingupärast siin vaid see oli seiklus. Elu on see, mis juhtub sinuga ajal, kui teed teisi plaane. Nii oli.
Nüüd siis positiivsete asjade juurde.
Darwini hommik oli hea. Lend läks kell 06.20. Lennujaama viiv buss väljus 03.45. Seega otsustasin, et panen äratuse kella 03.00 ja teen väikse hommikusöögi. Kui äratus oli tirisenud jõudis minuni arusaamine, et krt. köök tehakse ju alles kell 05.00 lahti. Egas midagi asjad kaasa, vannitoast läbi ja lähen vaatan õue. Seal Anty ja Karl ja siis veel Paspaley töötajaid. Lisaks olid 2 tydrukut, kellega köögis eelmisel päeval juttu tegin. Rääkisin nendega et kes ma olen, mida teen ja kust pärit. Tagasi hommikusse kell 03.20. Üks neist tydrukutest küsib:"oota, kuskohast siis Sina pärit" ma hakkasin vastama, miski teravuse vast oleks nende poole saatnud, sest kogu punt oli suht švipsis. Aga ei, teine tüdruk peatab minu etteaste ja teatab kõva ja selge hääälega:"MINA tean kuskohast Ta pärit on: Ukrainast!" Jälle üks rõõmus hetk arganteeritud ja pean hakkama selgitama Euroopat. Lisaks tuli veel seletada, et miks mõned eestlased oskavad venekeelt või soomekeelt ja miks mõned seda ei oska. Igatahes, iga minu seletusega süvenes selle "Ukraina" neiu nõutus. Hea, et tuli aeg bussile minna ja pääsesin sellest olukorrast. Enne veel sai ühe rootslasega kiire vaimukuse vahetada. Rootsi tyyp rääkis, et kes Ta on ja mis nimi (Johan) ja siis ma küsisn:"Kas Su vend on Ulaf?" Tegelane sai huumorist aru ja lasi pöidla püsti. Aga ütles, et ei, venna nimi oli Björn (vist).
Snorgeldamise laev
Lend iseenesest oli väga sujuv ja kiire. proovisin magada ja sain ka. Kohale jõudes läksin motelli ja tädi lubas kohe tuppa minna. Motell oli selline keskpärane ja seal pigem perekonnad lastega ööbisid. Midagi uhkeldavat ei olnud, aga piisavalt oli ruumi.Võrreldes bäkkeritega oli luksust viisakalt. Toas oli 2 voodit, üks oli üheinimese oma ja teisele mahtus mõnusalt ka 2 inimest. Lisaks oli LCD telekas, külmkapp veekeetja koos kohvi ja teega. Vannituba koos vanniga ja lisaks konditsioneer. Tegin kiire uinaku ja pea siis otsustasin linna jalutada. Suht halb idee oli. Jalutades tundus see ikka väga kaugel olevat. Aga nägin linna ära. Esialgu tundus, et linn on inimtühi (suur reede). Aga siiski oli mingi 500 meetri raadiuses inimesi basseini- ja pargi juures. Taksojuhilt kuulsin, et suur reede ja jõuluaupäev on 2 päeva aastas, millal Queenslandis alkoholi ei müüda. Reede hommikul kella 00.00st kuni õhtul kella 23.59ni oli sellel päeval kuiv seadus. Kui siis ainult mõnes restos söögikõrvale. Need on taksojuhi andmed. Linn ise väike ja ümbritsetud mägedega.
Esimest korda kolme kuu jooksul tundsin, et Cairnsi hommik on natuke jahe, oleks tore miskit peale visata, aga see tunne läks kiiresti üle. Bussijuht, kes viis meid majutusasutustest sadamasse oli väga lahe. Tegelasel on ainus kohustus viia inimesed sadamasse. Aga tema oma vabast tahtest tegi linna ekskursiooni ja koguaeg teavitas reisijaid, et mitme hotelli juurest veel läbi käime ja mis toimub ja kui kaua läheb aega, et sadamasse jõuame. Väga mõnus ja muretu sõit oli. Meeldiv oli sõita bussis, mille juht suhtleb oma reisijatega ja ei jäta neid infosulgu. Kui meie bussijuhi peatuste nimekiri oli otsa saanud, siis bussijuht otsustas, et aitab teisi bussijuhte ja küsib, et äkki saab võtta teiste busside nimekirjast inimesi peale. Selles olukorras ta mitte ainult ei suhelnud teiste bussijuhtidega vaid ka reisijatele andis teada, et mis on see põhjus, et miks buss seisab ja ootab. Meeldiv kogemus.
Kui sadamasse jõudsime, siis oli juba pikk järts ootamas. Aga kuna seal kedagi maha ei jäetud, siis laev väljus ka hiljem. Sellega minul probleeme ei olnud, sest laevas oli vaja ohutu snorgeldamise eesmärgil pabereid täita ja pakuti kohvi ning võileibu ja muffineid (mustika omasid kaa). Ilm oli suurepärane ja ootamine ei teinud tuska. Vallrahu juures oli kokku 3 erinevat peatumis kohta, need kõik olid üle tunniajase sõidu kaugusel sadamast. Seal said sukeldujad sukelduda ja snorgeldajad snorgeldada. Lisaks soovitati vees kanda kostüümi, mis aitab ära hoida jellyfishide rünnakuid. Nimelt oli mõned päevad tagasi üks inimene saanud jellyfishiga kokku ja selle tulemusel sattus inimene intensiivravi palatisse. Kuigi selle kandmine polnud kohustuslik, otsustasin seda võimalust kasutada ja rentisin selle omale. Snorgeldamise varustuse sain ka sealpoolt::mask, lestad ja toru. Põhimõttelt nägi see snorgeldamine välja nagu turistidega buss sõidab rahvuspargi metsa äärele ja siis bussijuht teadvustab:"selles piirkonnas võite ringivaadata, kui vilet kuulete siis tulge bussi tagasi ja me liigume edasi. Esialgu arvasin, et snorgeldades ikka midagi asjalikku ei näe, aga eksisin. Kuigi vesi oli sügav oma 10-15 meetrit, siis korallid tulid veepiiri lähedale, viimases kohas oli juba mõõn ja seetõttu olid korallid päris veepeal. Korallide juures hängides toimus kalade argipäev, kes toitus, kes kaitses oma territooriumi, kes chillis niisama. Elu käis, hoolimata sellest, et kümned snorgeldajad segasid nende elu, nii muretu tundus see. Korallid olid mõnusalt mitmekrdsed ja meenutasid pilvelõhkujaid, kus igal korrusel on oma elanikud. Esimese snorgeldamisega nägin kohe haid. Väike, aga siiski. Chillis omaette põhjas ja ei teinud minust välja. Tuuri korraldaja tuli kolmandal vetteminekul ka ookeani. Ilma temata ei oleks ma näinud kalapeog Nemost tuntud klounkala.
Klounkala
Tuur oli väga professionaalselt korraldatud ja meeskond oli rõõmsas tujus, hoidsid inimeste meeleolu üleval ja samal ajal ka tegid tööd. Peale igat vetteminekut loeti hoolikalt kõik inimesed üle, sest ei soovitud kedagi filmistaariks muuta.
Minule väga meeldis see reis, snorgeldamiseks vast on ka vapustavamaid kohti, aga nüüd saan ma öelda, et olen näinud Suurt Vallrahu.
Loovaliku lugu: otsisin oma arvutist "sinine mer" otsingut ja selline laul oli listis. Peab meeldima. minu tänav: Papiniidu.
Kuna täna on Austraalias puhkepäev, siis tööpäeva ei olnud. Vaatamata sellele ei ole jõudnud blogi postitust kirjutada. Aga luban seda homseks.Cairns oli väga hea, snorgeldamise tuur oli suurepäraselt korraldatud, lend oli kiire, motell oli rahuldav. Ainke asi, mis ei meeldinud oli Jetstar`i lennuplaan. Fotokas jäi ka Cairnsi, seega ei saa praegu pilte pakkuda, aga loodan, et sellega saab korda. Homme kirjutan pikemalt täna magama ära. Reisiga jäin rahule :)
