Tunnelid

Tere!

Järjekordne nädal on möödas. Praegu siin rutiin. Töö ja vabaaeg. Veidike lõhkus rutiini tsükloni hoiatus ja libisejad. Kuna tsüklon ei moodustunud, siis sellest ei ole väga mõtet rääkida. Mõned päevad käisin ratta asemel bussiga tööl. 

Hea on see, et saan valida kuidas tööle lähen, sest ratta ja bussiga on enamvähem samasuguse ajakuluga. Kui hommikul sajab, siis hüppan bussile ja tagasi ka bussiga. Kui aga peale tööd sajab ja hommikul olen rattaga tööle liikunud, siis jätan ratta sinna ja tulen bussiga tagasi. Väidetavalt veel nädalakene või kaks on veidi madalama rõhuga ilma, aga siis juba peaks koputama kuiv hooaeg.

Teine teema on libisejatega (vt. Eelmine postitus). Eile öösel oli meie 6 inimese toas 8 eestlast. Ilmselgelt on seda palju. Reede õhtul oli ühel hetkel ühes hosteli toas 13 eestlast.

Kuna esiteks siin hostelis on suht palju elanikke, hosteli põhimõtted on veidike minu omadega erinevad ja meie toas on 3 inimest, kes selle eest ei maksa(2 magab põrandal). Siis neid argumente arvesse võttes olen mõelnud oma hosteli vahetamisele. See alles värske idee ja tuleb läbimõelda. Vaatan, mida järgmine nädal toob ja siis otsustan. Praegune olukord ei ole minule sobiv. Praegu ei saa isegi oma kappi lahti teha, sest maaslamaja jalad blokeerivad. Kui järgmisel nädalal see olukord paraneb ja meie toas on jälle viisakas arv inimesi (5-6), siis vast ei hakka vahetama, aga kui olukord ei muutu sobivamaks, siis olen otsustanud edasi liikuda.

Darwini tunnelid

Eile (laupäeval) käisime Taaviga turisti mängimas (jälle). Vaatasime Darwini kuulsaid tunneleid, 171 meetrit pikad 5 meetrit kõrged. Seal säilitati sõjaväe kütust ja õli. Midagi suurt ja ekstravagantset ei olnud, aga on jälle üks Darwini vaatamisväärsus ülevaadatud. Andri ja Joko puhkavad Filipiinidel, täna peaksid naasma ja homme juba uuesti tööle, küsige neilt kindlasti reisimuljeid. Lõpuks tuli tagasi ka Karl, kes veetis Paspaley pärlilaeval päris mitu nädalat, miski kuuaega järjest tööd.

Kui vähegi ilma hoiab, siis olen teinud oma rattaringi eastpointi ja tagasi. Aga nagu siin viimane nädal seda eriti ei ole hoidnud, siis 2 korda sai seda marsuuti ikkagi läbitud. Siin ei soovi vihmakätte jääda, sest kui tuleb vihm, on inimene hetkega läbimärg. Tihtipeale ei aita ka varjualune, sest koos vihmaga tuleb ka suur tuul, mis hoiab vihma horisontaal asendis.

Eelmises postituses mainitud tehnilised rikked seisnesid selles, et ma olin nii jumba, et panin oma arvutile parooli peale ja 2 tundi hiljem enam sisse ei saanud. Eitea milles põhjus oli (meelest minemine oli ainult üks variant). Aga kuna Taavi on osav siis Ta suutis mu arvutisse sisse häkkida. Niiet nüüd on korras. 

Üks uudis tuli veel. Vaatasin kalendrit ja selgus, et meil on munadepühade ajal 4 päeva pikkune nädalavahetus. Sellega seoses tekkis idee, et seda Uluru kivi saaks sellel ajal minna vaatama, et niisama 4 päeva passida on ka mõtetu. Võtaks rendiauto ja läheks chekiks selle üle, siis on juunis lihtsam reisida. 

Tänane muusika lugu tuleb veidi vanemast ajast Martin Solveigilt.