4 kuud kuklapoolt

Aeg lendab linnutiivul. Juba on 4 kuud Austraalia elu nuusutatud. Praeguseks on tekkinud suhteliselt rutiin: töö, koju internet veid juttu toakaaslastega ja siis magama. Juba 2 nädalat järjest on olnud täpselt kolmapäeva hommik, kui silmi lahtitehes on väljas juba valge, mis minujaoks tähendab seda, et olen sissemaganud. Õnneks on iseeneslik äratus sättinud ennast sellisele kellaajale, mis võimaldab kiire tegutsemisega asju siluda. 07.30 tulevad silmad lahti ja siis kiiresti kott kokku: vihmavari, päiksekreem, veepudel. Tööriided selga ja kiiresti taksopeale. Sedasi talitades jõuan täpselt kella 08.00 töökohale ja ei teki miskeid probleeme. Ainuke kahju on taksosõidu eest maksta.

Sellest lähtuvalt otsustasin, et midagi tuleb muuta. Kuna magan kõrvatroppidega, siis sellest tingituna pean erilise hoolega sättima oma äratust. Siin hostelis on õhukonditsioneer ja see tekitab veidi suuremat müra. Esimese muudatusena pean hakkama oma telefoni padja sees hoidma, see garanteerib selle, et telefon äratab mind ja ei kao kusagile esimese korruse voodisse.

Teise muudatusena hakkan oma lõunasööki ise kaasa tegema. Kuuaega võtsin oma lõunat ühest toidukohast. Seal sai tegelt head sööki, aga kui üks toidukoht tõstab vaikselt sentide kaupa hinda, siis mulle paratamatult tekib vastumeelsus. Kuu tagasi oli portsu hind 8,75, siis tõusis 8,9 siis sujuvalt 9,20 ja viimanekord oli juba 9,5dollarit. Toidule kulutatav eelarve läheb ju lõhki. Seetõttu ostsin omale punase karbikese ja tööjuures saab toitu soojendada.  

jalgratas number 2

Kolmanda muudatuse tegin oma transpordivallas. Nimelt üksõhtu enne magama minemist läksin alla poodi ja bäkkeri infotahvlil märkasin kuulutust: müüa jalgrattad 50 dollarit. Krabasin kuulutuse kaasa ja järgmine päev helistasin. Õhtul läksin vaatama neid. Üks ratas oli väga uhke, amortide ja viledega, aga kui tegin testsõitu, siis üks pedaal tuli küljest. Müüa kratsis kukalt ja pidi tunnistama, et selle parandamine võtab temal suhteliselt kaua. Seega pakkus teist ratast, mis oli küll veidike kehvemas seisus, aga ikkagi väga hea hinnaga ja tegime diili. Esimene rattatiir on tehtud ja pean ütlema, et suhteliselt hea ratas, kõik käigud töötavad, amordid on küll olemas, aga ei amortiseeri. Ratas on oluliselt parem, kui mu eelmine Austraalias ostetud. Plaan on hakata selle rattaga tööl käima, eks kõik sõltu ilmast, aga praegu on selline plaan, et hakkan rattama. See haakub ka mu neljanda muudatusega, et tuleb ennast trennimõttes liigutada. Tahan neid muudatusi järgida ja loodan, et sellega muutub elu veidikene tervislikumaks.Lisaks otsustasin, et hakkan oma kohvitarbimist piirama. 

Reede käisime Indreku, Karli ja Kevin (või oli Ken, koguaeg läheb segamini) itaallase Guiseppe hostelis külas. Võtsime õlled ja rääkisime maailmaasju. Siis seal oli paar väga huvitavat dialoogi, mis näitavad, et kunagi ei tohi üldistada.

Üks Saksast pärit tydruk küsis et kust ma pärit, vastus:Eestist.

Sakslane:”kus see asub?”

Mina (mu peas jooksis veidi kinni, et kas teen tõsiselt, aga ei suutnud):”Kas Sa tead, kus asub Saksamaa?”

Sakslane:”jah”

Mina:”Kas Sa tead, kus asub Poola?”

Sakslane:” Jah”

Mina:”Kas Sa tead, kus asub Lithuania?”

Sakslane:”Lithu... misasi?”

Mina:”Lithuania, no see riik” (sedapidi ei jõudnud me kusagile kaugele, aga ei ole hullu, miks minna otse, kui saab ka ringiga)

Mina:”proovime teiselt poolt. Kas tead, kus asub Saksamaa?”

Sakslane:” jah”

Mina:”Kas tead, kus asub Taani?”

Sakslane:”jah”

Mina:”Kas tead, kus asub Rootsi?”

Sakslane:”jah”

Mina:”Kas tead, kus asub Soome?”

Sakslane:”jah”

Mina:”ja siis kui sa sealt alla tuled, siis järgmine riik ongi Eesti”

Tydruk vaatas mind sellise pilguga nagu oleks arusaanud ja kinnitas et jõudis kohale.

Siis teine vestlus.

Istub lauataga üks täiesti 100% mooramaa mees, vanust nii 40.

Siis Indrek küsib: “kuskohas Sa pärit oled?”

Vastus: “Aafrikast!”

Tegelt vä? Kõigil näod naeru täis. Aga siis lõpuks selgus, et ta Sudaanist ja ei taha sinna tagasi minna, sest kogu Aafrika on sõjas.

Siis tema küsimus:”aga kuskohast Teie pärit?”

Indrek: “Estonia”

Martin (tüüpiline sudaanlase nimi): “ooo, yes yes, the Baltic States: Estonia, Latvia and Lithuania”

Kõik veidi hämmeldunud, aga positiivsed, et mees, kuskohast tead seda???

Martin:”no te saite ju vabaks siis, kui Nõukogude Liit lagunes”

respekt mees

Sellised dialoogid olid viimased meeldejäävaimad.

Aga tööjuures on jälle muutused. Tuli uus tüdruk Naomi. Ta hakkab poes olema klienditeenindaja ja värvisegaja/toonija. Lisaks oli koos minuga 2 nädalat üks lisa laomees. Aga tema ambitsioon oli pigem olla juhataja või juhataja abi. Seega ta ei suutnud leppida lihtsa laomehe ametiga ja ütles mulle reedel: “kui ma täna siit uksest minema lähen, siis ma enam tagasi ei tule” Ta läks ülemuse juurde ja kell 11.00 lõpetas oma tööpäeva. Niipalju kui kuulsin tagasisidet, siis see tüüp ei meeldinud teistele. Minul ei olnud tema vastu midagi, tegi nalja ja oli asjalik. Aga nüüd olen laos ainuke inimene ja tegelt ei olekski sinna rohkem inimesi vaja. Boss ütles ka, et enam rohkem ei katseta, piisab ka ühest inimesest. Minule sobib see rohkem, sest nii saan ma parema ülevaate, mis laos toimub. Muidu on sedasi, et kui midagi valesti on (mõni sarnane värvipotsik on vales kohas), siis ma ei saa enda peale vastutust võtta, kui ma ei ole seda teinud. Kui ma seal taga üksinda olen, siis ma saan öelda:”sorri, minu viga, parandan ära ja olen järgminekord ettevaatlikum”  Kui see tegelane oli ära läinud, siis uuriti minult, “kaua ma seal töötanud olen?” vastasin: “täna sai üks kuu täis” küsimus: “ja tahaksid siin veel mõned kuud töötada?” Vastus: “jah, kui mu tööd hinnatakse”. “okei, siis pole probleeme, saad siin olla seni kuni soovi on”. 

Loovalikuks olen juba ammu seda lugu tahtnud panna, aga koguaeg on meelest läinud, vahepeal tuleb tööjuurde pähe kummitama. Blu Mar Ten – Feeling.