Vabariigi aastapäev tulemas, homme on plaan õue minna. Töö uudiseid on ainult. Muud ei toimu. Tööl keelati ületundide tegemine ära. Üle 38 tunni nädalas ei lubata töötada. See on tingitud sellest, et kompaniil on rasked ajad. Nüüd saan esmasp.- neljap. 30 minutit kauem magada. Lisaks sellele anti mulle firma logoga särk.Et tunneksin rohkem meeskonna liikmena. Paar päeva on olnud positiivsed, boss rahul ja kõik toimib. Muu elu on rahulik, siin on õhus juba suve tunda. Hommikuti on veidi jahedam ja õhtuti viskab veidi jahutavat tuult sisse. Et siis see jahedam tähendab seda, et hommikul 07 ajal on õues 23 kraadi. Aga siiski pärastlõunane vihm toob maapeale tagasi, et siiski veel vihmahooaeg.
Marjule: vaata, kes piloot
Lubasin esmaspäevaks pilte. Vabandan, et ei täitnud oma lubadust. Nüüd tulevad.
Plaanide järgi on mul 5 kuud Eestisse
tulekuni. Teemad mida selle nädala postituses käsitlen:
Uus töötaja
Mahakukkunud värvipott
Lennumuuseum
Darwini pommitamise 70-s
aastapäev.
Esimene pikem rattasõit
Minu töõkoht
Täna lisandus minu nähtud elusolendite loetellu jellyfisf.
Jalutasime rannas ja kaipeal istudes nägime stingless jellyfishi tekkimas ja
kadumas. Tänane päev on Darwinis eriline. 70 aastat tagasi tõmmati Austraalia
II maailmasõtta, kui needsamad üksused, mis pommitasid Pearl Harbouri, ründasid
Darwinit. Kokku oli 242 lennukit ja 64 pommitamislainet. Täna oli Darwini
pargis tseremoonia ja täpselt samal ajahetkel, 10.00 hommikul, mil toimus
pommitamine 70 aastat tagasi, lendas üle Darwini üks pommitaja, lasti
õhutõrjesignaali ja õhutõrjekahuritest ning käsirelvadest tehti pauku. Kahurid
põrutasid ikka oma mitu minutit.
puud vees
Esimese pikema rattasõidu tegin eelmisel pühapäeval.
Pikkuseks tuli ligi 30 km ja selle käigus vaatasin ära oma tööle mineku
teeraja ja Dudly Point pargi. Sealt sain teha Darwini panoraam pildi ja päikseloojangu
pilte. Väga ilus koht, et piknikku pidada ja loojangut nautida. Seal inimesed
grillisid ja nautisid ilusat pühapäeva ilma koos peredega. Pildid on kõik seal tehtud.
Ratas on aus ja töötanud minuga nädal aega. Midagi kurta ei saa, igal hommikul
olen viisakalt tööle ja sealt tagasi saanud, no kui nädalavahetuse päevad välja
jätta. Siia hostelisse on ikka palju eestlasi tekkinud, reede õhtul olime üheskoos 10 eestlasega ja joodi rummi. Kuna olen näinud veel siin eestlasi, siis
eeldan, et arv võib läheneda 15ni. Ühega neist, Taaviga käisime laupäeval
Darwini lennumuuseumis. See on viimaseks puhkepaigaks ainsale B-52 pommitajale
lõunapoolkeral. See annetati USA poolt Darwini inimestele ja selle ümber ehtati
spetsiaalne angaar, kus seda hoida. Lisaks meeletu suurele lennukile oli seal
ka igasugu erinevaid lennukeid ja nende allastud vrakke. Kõiki pilte kahjuks ei
saa praegu panna, aga luban, et homme tulevad lisapildid, üks on special tehtud
Marjule ;)
B-52
B-52 mootorid
Praegu lesin voodis ja pean veel homseks tööpäevaks võileibu
tegema. Aga tööjuurde tuli eelmisel nädala uus tegelane Tim. See ikka veider
mees, hullult tüütu. Koguaeg tahab olla ninapidi juures ja iga jututeema kohta
on temal miski huvitavam jutt. Mõni jutt on selline, mida siin isegi ei saa
kirjutada ja mul lihtsalt jäi suu lahti, et kuidas see jutt nüüd teemasse läks.
Aga ta ise positiivne ja koguaeg lõbus. Pidi kuskil bändis ka trompetit
mängima, tööl olles kannab kaabut (90% ajast) ja kui ta seda teeb, siis väga
veider vaatepilt. Ta nagu oleks turist, kes meie juures töötab nii 20 minutit
veel ja siis läheb edasi. Umbes nagu külaline, kes lihtsalt uudishimust aitab
meid seal. Boss ka ütles, et suht veider tüüp ja ma lisasin “quite a character”
(omamoodi tegelane) siis ta naeris ja ütles, et võib ka nii öelda. Aga
minujaoks on ta tüütu. Ta seal suure suuga ajab teiste töötajatega juttu, siis
ma hakkan midagi tegema, ta kohe hüppab mu kõrvale ja vaatab, et mida ma teen.
Ma vahepeal talle annan juhiseid, et mida ta võiks teha (ükskord ütlesin: "sul on suurepärane võimalus viia prügikastid välja") . Aga kui ta ise ei tule
küsima, et millega saab kasulik olla, siis ma sundima ei hakka. Aga jah,
lihtsalt seisab minu kõrval ja passib, millega ma tegelen.
Darwin
Ükspäev oli väga igav, no midagi ei olnud teha, kõik oli korras ja toimis. Istusin toolil
ja passisin, siis mõtsin et vaatan poeriiuleid üle ja jalutasin ühest riiulist
mööda, boss jalutas vastu ja ma võtsin ennast koomale, ühe riiuli poole. Tundsin,
et midagi jäi mu pükste taha kinni ja kui ümberpöörasin, siis nägin kuidas 4
liitrine must värv kukub põrandale laiali. Üks sang oli lahti ja see jäi mu
pükste külge. Kiiresti toodi mingi special liiv, koristati ära ja kuna oli
tegemist veebaasil oleva värviga, siis selle puhastamine oli suhteliselt
lihtne. Igatahes sai sellega sisustada ligi 45 minutit ja boss sai neli A4 lehte
raporteid täita. Aga nüüd tegelt seal tööl veel lebom, sest saan käsutada ühte
inimest ja ma tean kuskohas need värvid asuvad. Seega on rohkem vaba aega ja
tunnen et olen ettevõttele kasulikum.
Loovalik tuleb Eesti progerokist, mis on sündinud Nõka
eestvedamisel. Minujaoks täiesti uus lugu ja juhuslikult sattusin selle loo
juurde ning loodan, et sellega avardub veel kellegi muusikamaailm.
Aeg lendab linnutiivul. Juba
on 4 kuud Austraalia elu nuusutatud. Praeguseks on tekkinud suhteliselt rutiin:
töö, koju internet veid juttu toakaaslastega ja siis magama. Juba 2 nädalat
järjest on olnud täpselt kolmapäeva hommik, kui silmi lahtitehes on väljas juba
valge, mis minujaoks tähendab seda, et olen sissemaganud. Õnneks on iseeneslik
äratus sättinud ennast sellisele kellaajale, mis võimaldab kiire tegutsemisega
asju siluda. 07.30 tulevad silmad lahti ja siis kiiresti kott kokku: vihmavari,
päiksekreem, veepudel. Tööriided selga ja kiiresti taksopeale. Sedasi talitades
jõuan täpselt kella 08.00 töökohale ja ei teki miskeid probleeme. Ainuke kahju
on taksosõidu eest maksta.
Sellest lähtuvalt otsustasin, et
midagi tuleb muuta. Kuna magan kõrvatroppidega, siis sellest tingituna pean
erilise hoolega sättima oma äratust. Siin hostelis on õhukonditsioneer ja see tekitab veidi suuremat müra. Esimese muudatusena pean hakkama oma
telefoni padja sees hoidma, see garanteerib selle, et telefon äratab mind ja ei kao
kusagile esimese korruse voodisse.
Teise muudatusena hakkan oma lõunasööki
ise kaasa tegema. Kuuaega võtsin oma lõunat ühest toidukohast. Seal sai tegelt
head sööki, aga kui üks toidukoht tõstab vaikselt sentide kaupa hinda, siis
mulle paratamatult tekib vastumeelsus. Kuu tagasi oli portsu hind 8,75, siis
tõusis 8,9 siis sujuvalt 9,20 ja viimanekord oli juba 9,5dollarit. Toidule
kulutatav eelarve läheb ju lõhki. Seetõttu ostsin omale punase karbikese ja
tööjuures saab toitu soojendada.
jalgratas number 2
Kolmanda muudatuse tegin oma
transpordivallas. Nimelt üksõhtu enne magama minemist läksin alla poodi ja
bäkkeri infotahvlil märkasin kuulutust: müüa jalgrattad 50 dollarit. Krabasin
kuulutuse kaasa ja järgmine päev helistasin. Õhtul läksin vaatama neid. Üks
ratas oli väga uhke, amortide ja viledega, aga kui tegin testsõitu, siis
üks pedaal tuli küljest. Müüa kratsis kukalt ja pidi tunnistama, et selle
parandamine võtab temal suhteliselt kaua. Seega pakkus teist ratast, mis oli
küll veidike kehvemas seisus, aga ikkagi väga hea hinnaga ja tegime diili.
Esimene rattatiir on tehtud ja pean ütlema, et suhteliselt hea ratas, kõik käigud
töötavad, amordid on küll olemas, aga ei amortiseeri. Ratas on oluliselt parem,
kui mu eelmine Austraalias ostetud. Plaan on hakata selle rattaga tööl käima, eks
kõik sõltu ilmast, aga praegu on selline plaan, et hakkan rattama. See haakub
ka mu neljanda muudatusega, et tuleb ennast trennimõttes liigutada. Tahan neid
muudatusi järgida ja loodan, et sellega muutub elu veidikene tervislikumaks.Lisaks otsustasin, et hakkan oma kohvitarbimist piirama.
Reede käisime Indreku, Karli ja
Kevin (või oli Ken, koguaeg läheb segamini) itaallase Guiseppe hostelis külas.
Võtsime õlled ja rääkisime maailmaasju. Siis seal oli paar väga huvitavat
dialoogi, mis näitavad, et kunagi ei tohi üldistada.
Üks Saksast pärit tydruk küsis et
kust ma pärit, vastus:Eestist.
Sakslane:”kus see asub?”
Mina (mu peas jooksis veidi kinni,
et kas teen tõsiselt, aga ei suutnud):”Kas Sa tead, kus asub Saksamaa?”
Sakslane:”jah”
Mina:”Kas Sa tead, kus asub Poola?”
Sakslane:” Jah”
Mina:”Kas Sa tead, kus asub
Lithuania?”
Sakslane:”Lithu... misasi?”
Mina:”Lithuania, no see riik” (sedapidi
ei jõudnud me kusagile kaugele, aga ei ole hullu, miks minna otse, kui saab ka
ringiga)
Mina:”proovime teiselt poolt. Kas tead, kus asub Saksamaa?”
Sakslane:” jah”
Mina:”Kas tead, kus asub Taani?”
Sakslane:”jah”
Mina:”Kas tead, kus asub Rootsi?”
Sakslane:”jah”
Mina:”Kas tead, kus asub Soome?”
Sakslane:”jah”
Mina:”ja siis kui sa sealt alla
tuled, siis järgmine riik ongi Eesti”
Tydruk vaatas mind sellise pilguga
nagu oleks arusaanud ja kinnitas et jõudis kohale.
Siis teine vestlus.
Istub lauataga üks täiesti 100% mooramaa
mees, vanust nii 40.
Siis Indrek küsib: “kuskohas Sa
pärit oled?”
Vastus: “Aafrikast!”
Tegelt vä? Kõigil näod naeru täis.
Aga siis lõpuks selgus, et ta Sudaanist ja ei taha sinna tagasi minna, sest
kogu Aafrika on sõjas.
Siis tema küsimus:”aga kuskohast
Teie pärit?”
Indrek: “Estonia”
Martin (tüüpiline sudaanlase
nimi): “ooo, yes yes, the Baltic States: Estonia, Latvia and Lithuania”
Kõik veidi hämmeldunud, aga
positiivsed, et mees, kuskohast tead seda???
Martin:”no te saite ju vabaks
siis, kui Nõukogude Liit lagunes”
respekt mees
Sellised dialoogid olid viimased
meeldejäävaimad.
Aga tööjuures on jälle muutused.
Tuli uus tüdruk Naomi. Ta hakkab poes olema klienditeenindaja ja
värvisegaja/toonija. Lisaks oli koos minuga 2 nädalat üks lisa laomees. Aga
tema ambitsioon oli pigem olla juhataja või juhataja abi. Seega ta ei suutnud
leppida lihtsa laomehe ametiga ja ütles mulle reedel: “kui ma täna siit uksest
minema lähen, siis ma enam tagasi ei tule” Ta läks ülemuse juurde ja kell 11.00
lõpetas oma tööpäeva. Niipalju kui kuulsin tagasisidet, siis see tüüp ei
meeldinud teistele. Minul ei olnud tema vastu midagi, tegi nalja ja oli
asjalik. Aga nüüd olen laos ainuke inimene ja tegelt ei olekski sinna rohkem
inimesi vaja. Boss ütles ka, et enam rohkem ei katseta, piisab ka ühest
inimesest. Minule sobib see rohkem, sest nii saan ma parema ülevaate, mis
laos toimub. Muidu on sedasi, et kui midagi valesti on (mõni sarnane
värvipotsik on vales kohas), siis ma ei saa enda peale vastutust võtta, kui ma
ei ole seda teinud. Kui ma seal taga üksinda olen, siis ma saan öelda:”sorri,
minu viga, parandan ära ja olen järgminekord ettevaatlikum” Kui see tegelane oli ära läinud, siis uuriti
minult, “kaua ma seal töötanud olen?” vastasin: “täna sai üks kuu täis” küsimus: “ja
tahaksid siin veel mõned kuud töötada?” Vastus: “jah, kui mu tööd hinnatakse”. “okei,
siis pole probleeme, saad siin olla seni kuni soovi on”.
Loovalikuks olen juba ammu seda
lugu tahtnud panna, aga koguaeg on meelest läinud, vahepeal tuleb tööjuurde
pähe kummitama. Blu Mar Ten – Feeling.
Tänane päev algas kella 02.23
toimunud tuletõrje häirega. Kogu hostel aeti tänavale välja. Meie toas see
alarm üürgas, aga kõik magasid edasi, mina surusin pea tugevamini padja ja
madratsi vahele. Lõpuks ikka ajasime ennast üles ja liikusime õue. Väljas
ootasime 5 minutit, et tuleks tuletõrje ja saaks juba ühelepoole. Üks auto tuli
kohale ja siis 10 minutiga saime tagasi sisse minna.
Praegu veedame oma aega hostelis.
Oleme Taavi, Ivo ja Karliga 4kesi ja kuulame Eesti muusikat. Ruja, Sven
Grünberg, Ivo Linna, Tõnis Mägi. Ivole õpetatakse inglisekeelt. Poisid tahavad
ka Paspaley laevale minna, täitsid ankeedid ära ja jäävad ootama kehalisi
katseid. Seenädal tulid Anty ja Joko merelt tagasi. Aga aeg lendab kiiresti ja
homme juba nad liiguvad tagasi. Kuna minu toanaabrid ei ole veel omale tööd
leidnud, siis oli Antyl inimesi, kellega pidutseda. Praeguseks on jälle
tekkinud rutiin, töö ja koju tagasi. Nädalavahetuseks oli plaan ühe
töökaaslasega minna Lichfield loodusparki, aga jäi kahjuks ära, ta ei saanud
minna. Tööl on suhteliselt tihedad päevad, aga samas on palju vaba aega. Me ühe
töökaaslasega oleme samal pulgal, et hoiame ladu korras ja aitame poes
värvisegamisel. Eelmisel nädala usaldati mulle ka värvide segamine.Midagi
keerulist ei ole, arvuti on ette andnud kogused, lihtsalt tuleb aparaadilt
valida õige mõõt ja sisse pritsida. Kõik on väga positiivne ja no worries.
Melaleuca on Mitchell
Kuna ma tahaksin veel teha oma 3
nädalat farmi päevi siis pean vaatama omale koha, kus seda teha. Esialgu
mõtsin, et võik minna kalakasvatusse aga tööjuures üks pakkus välja, et võiks
hoopis minna krokodillifarmi. Mõte tundus väga huvitav ja kaalun seda ideed. Praegu
aga on mõte veeta aega oma praeguses kohas, sest see on väga kerge raha ja
pigem nagu puhkus. Seega ma eeldan, et ei ole mõtet praegu seda töökohta
vahetada. Esialgne plaan on veel jõus.
tuletõrje
sellega toonitakse värve
sellega segatakse
evakueeritud
Boss vasakul
Karel vasakul Jorma paremal
Kuna mu tööjuures on kohalik Sky
Plus, mille playlist on väga etteaimatav ja seal väga ühesugused lood, siis
mõnigi laul jääb kummitama. Hilltop Hoods – Austraalia hiphop
grupeering ja lugu on Sia`ga kahasse - "I Love It"
