Syndmused, mis hoidsid meid nädal
aega tegevuses, said alguse eelmisel kolmapäeval. Sakslane saatis pealtnäha
ohutu smsi: “Hey mate, the road to surfpoint is closed, the fire very dangerous.” (tee, mis viib meie
hostelisse on suletud ja tuli on väga ohtlik.) Tema inglisekeel ei ole kõige
parem, aga saame lõpuks hakkama. Kuna eelmistel päevadel oli sooritatud meie
piirkonnas planeeritud võsapõlengut, siis tundus olukord olevat kontrolliall.
Arvasin, et tee on suletud ohtliku suitsu tõttu ja kogu olukord on kontrolli
all. Me ei osanud aimata, milline saab olema järgnevate syndmuste ahel.
melu
Keset tööpäeva nägin Margaret Riveri juurest suurt
suitsupilve tõusmas. Tundus lahe ja tegin pilti, kuna
olime 30 km kauguselt sellest kohast, siis eeldasin, et see pilv ei saa tulla
meie piirkonnast. Panime tööasjad kokku ja sõitsime tagasi hosteli poole. Kõik
inimesed, kes sellel päeval hostelist välja sõitsid olid kohalikus pubis “Settlers”.
Räägiti 2 tunnist ja tee tehakse lahti ja räägiti evakuatsiooni keskusest, kus
söök ja majutus. Asi ei tundunud enam nii hea. Tööpäev oli kuuma ilma tõttu väsitav, sellest johtuvalt oli plaanis teha kiire pesemine ja hosteli kõrval paiknevasse pubisse “happy
hour” “odavat” õlut jooma.
must pesu, eiei minu tööriided
Kui olime istunud “Settlers” pubis tund aega, sain
aru, et eelnevalt väljamõeldud suurepärasele plaanile tuleb kriips peale tõmmata. Mis
saaks olla parem, kui olla räpane, haisev ja väsinud ning minna sellises
konditsioonis kohalikku supikööki. 5 dollari eest sai suure taldriku väga
maitsvat toitu (tegelt ma ei saanudki aru, mis seal kõik sees oli, aga maitse
oli hea), mille võis dekoreerida ohtra salatiga. Väga meeldiv kogemus oli.
Supiköök on avatud ainult esmasp. ja kolmap, tundub, et muudel päevadel pole
söök oluline. Igatahes peale sööki olime veel “Settlersis” ja kuna asi ei
muutunud paremaks, läksime ostsime 4x6paki õlut, läksime evakuatsiooni
keskusesse. Eesmärk oli vaadata, et mis seal toimub.
Meie toanaabrid. Sakslased, ilmselgelt.
3 sakslast ja prantslane
Team Taiwan
Seal oli nelja erineva uudiste kanali kaamerat, loendamatu hulk fotograafe ja pidime ennast registreerima. Saime omale käepaelad. Kuulsime, et hostelisse jäänud inimesed evakueeriti meie lähedasse randa ja sealt eskorditi nad õhtuks evakuatsiooni keskusesse. Õhtul oli pressikonverents, lavale astus keegi tähtis inimene ja rääkis et tuletõrjujad teevad tubli tööd ja voolikutest jookseb vett. Põhimõtteliselt oli eesmärk lihtsalt esineda, midagi asjalikku teada ei saanud. Kuna pakuti tohutult süüa, koogid, võileivad, pirukad, võtsime kõik vastu ja sõime ennast täis ja kõrvale võtsme õlut. Meie meeleolu meenutas pigem hängimist sõprade ja õllega, kui evakueeritud inimeste oma. Õnneks saime pesta, kuid kahjuks puhtaid riideid meil ei olnud. See mis enne pesemist seljas oli, see läks sama targalt ümber mu keha tagasi. Ööbimiseks pakuti vabalt valitavat madratsit. Olen aus ja see oli kuni selle ajani parim madrats, millel austraalias olles maganud olen.
No comments:
Post a Comment